Mu sõber, ma pole see, kellena näin. See, mis ma näin, on vaid rõivas, mida kannan - hoolikalt kootud rõivas, mis kaitseb mind sinu küsimuste ja sind minu hooletuse eest.
Minus olev "mina", mu sõber, elab vaikuse kojas ja peab jääma sinna igaveseks ajaks, tundmatu ja ligipääsmatuna.
Ma ei tahaks, et sa usuksid sõnagi, mis ma ütlen, või usaldaksid, mida teen - minu sõnad pole muud kui sinu enda mõtete kõla ja minu teod sinu enda täitunud lootused.
Kui lausud: "Tuul puhub idast," vastan mina: "Jah, ta puhub tõesti idast," sest ma ei taha, et sa teaks, et mu meel ei elune tuules, vaid merel.
Sina ei suuda mõista mu meresõidumõtteid ja ma ei tahakski, et sa neid mõistaksid. Ma tahaksin merel olla üksinda.
See, mis on sinu jaoks päev, on minu jaoks öö, mu sõber, end isegi siis mõtlen ma keskpäevast, mis tantsib mägedel, ja purpursest varjust, mis hiilib vargsi üle oru. Sina ei saa kuulda mu pimeduse laulu ega näha mu tiibu vastu taevatähti pekslemas - ma ei tahakski, et sa seda näeksid või kuuleksid. Ma tahaksin olla ööga üksinda.
Kui sina tõused oma taevasse, langen mina oma põrgusse - isegi siis kutsuksid sa mind teiselt poolt ületamatut lahte, hüüdes: "Mu kaaslane, mu kamraad," ja mina vastaksin sulle: "Mu kaaslane, mu kamraad," sest ma ei tahaks, et sa näeksid mu põrgut. Leegid kõrvetaksid su silmi ja suits täidaks su sõõrmeid. Pealegi armastan ma oma põrgut liiga palju, et lubada sul seda külastada. Ma tahaksin põrgus olla üksinda.
Sina armastad Tõde ja Ilu ja Õiglust, ja mina lausuksin sinu pärast, et on hea ja sünnis neid armastada. Ent südames ma naeran sinu armastuse üle. Kuid ma ei tahaks, et sa näeksid mu naeru. Ma tahaksin naerda üksinda.
Mu sõber, kes sa oled hea ja tasane ja tark, ei, kes sa oled täiuslik - minagi kõnelen sinuga targalt ja tasa. Kuid ma olen hull. End ma peidan oma hullumeelsust. Ma tahaksin olla hull üksinda.
Mu sõber, sa pole mu sõber, ent kuidas saaksin teha nii, et sa seda mõistaksid? Minu rada pole sinu rada, kuid me kõnnime koos, käsikäes.
Khalil Gibran
