"Ma ei teadnud siis, et elu on alati köietants, noateral käimine ja see, mis täna on, võib homme kadunud olla. Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teistega jagad, ongi õnn. Et pesu kokkupanek, leiva ja kartulite koju tassimine, tee keetmine, särkide ja taskurättide triikimine võib olla õnn." ("Varjuteater")
*
"Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta." ("Varjuteater")
*
"Üha suuremad hulgad inimesi ei suuda enam lugeda pisutki keerulisemat teksti. Suured hulgad nii-ütelda haritud inimesi (st inimesi, kellel on ülikoolidiplom käes) ei suuda ilma kirjavigadeta kirjutada ja nad satuvad paanikasse, kui peavad üksi iseendaga aega veetma. Suured hulgad inimesi vajavad pidevat meelelahutust, midagi peab kogu aeg silmade ees vilkuma ja elu fooniks peab olema pidev tümps. Need inimesed elavnevad natuke, kui nad raha näevad, kuid esimene raskus raha teenimisel tekitab neis depressiooni, mida asutakse kohe tablettidega ravima. Neile inimestele on maast madalast sisendatud seda, et inimene peab olema pidevalt õnnelik, ja kui tal on halb tuju, kui ta muutub kurvaks või rahutuks, siis peab seda inimeseks olemise juurde kuuluvat hingeseisundit hakkama ravima." ("Pildi ilu rikkumise paratamatus")
*
"Heaoluga on see häda, et ta tekitab rahulolematust. Mida rohkem heaolu, seda rahulolematumad inimesed. [---] Imedega harjub inimene sama kiiresti kui heaoluga." ("Pildi ilu rikkumise paratamatus")
*
"Kirjandus, isegi kui ta ei ole jumal teab mis geniaalne kirjandus, tuletab inimesele meelde, et ta on elusolend, et ta kannatab, et on küsimusi, mis on igavesed ja mille eest ei ole kuhugi põgeneda. Et teine inimene on sinu ligimene. Palju lihtsam oleks sigadusi teha, kui poleks, kes seda meelde tuletab.
Igal ajajärgul on oma kirjandus, mõnikord kehvem, mõnikord vägevam. Kirjanikud sünnitab ajajärk. Kirjandus on ajajärgu peegelpilt.
Nähtavasti on neile eestlastele, kes nii toorelt ja võhiklikult kultuuri ründavad, tundmata sõna "kutsumus". Tõsi küll, osa oma arvamuseavaldustes just selle sõnaga lehvitavadki, leides demagoogiliselt, et raamatuid peaks kirjutama ilma rahata ja et "kes Juhan Liivile maksis, aga teie, tõprad, tahate raha". Teised aga parastavad, et "kes käskis kirjanikuks hakata" ja et "kirjutage, raisad, niisukesi raamatuid, mes rahvas loeb ja ostab, küll siis saate raha kah!"
Selle võiks ju taandada "kibestunud kommentaatorite sonimiseks", "hullude vahutamiseks" ja milleks kõigeks, kuid nii lihtne see ei ole. "Kibestunud kommentaatorid" on ühe sügavama ja tumedama hoovuse pinnakiht. See hoovus näib läbivat kogu Eesti ühiskonda ja näib juhtivat selle ühiskonna põhihädani. Selleni, et liiga suur hulk inimesi kõigis ühiskonnakihtides, torumehest ministriteni, ei tea, mida tähendab südamega tööd teha, kutsumust järgida.
Kõik ühiskonnakihid on täis äraeksinud inimesi, kes on korra midagi tegema hakanud ja nühivad tülgastusega edasi, kuna nad ennast ei tunne ega tea, mida nad tegelikult teha tahaksid. Inimene näeb teisi läbi iseenda. Need, kes kultuuri ründavad, teevad arvatavasti oma tööd vastikusega, veavad kellast kellani välja ega kujuta ette, mis on pühendumine. Ilma pühendumiseta ei ole ühelgi tööl tulemust." ("Pildi ilu rikkumise paratamatus")
*
"Raamatud, samuti kui inimesed, suudavad meie hinge puudutada ainult siis, kui me nendes korraga näeme iseennast, kui nad puudutavad meis midagi, millele me otsime vastust, midagi, mida me oleme juba kunagi kogenud, kuid pole osanud sõnastada." ("Pildi ilu rikkumise paratamatus")
*
"Haridus ongi vististi arusaamise ja vahetegemise oskus. Pidev teelolemine iseenese mõistmise ja teiste elusolendite poole, huvi elu vastu, oma peaga mõtlemine ja oma südametunnistuse järgi otsustamine." ("Pildi ilu rikkumise paratamatus")
*
"Kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut." ("Ma olen raamat")
*
"See igatsus läbinägeva ja julgustava TEISE järele on minu meelest ka kuidagi surmaga seotud. Ja samas on see seotud elamise julgusega. Veendumusega, et kõigest hoolimata sa ei ole maailmas üksi. Et kusagil on olnud ja on praegugi TEISI, kes tunnevad samamoodi.
Nende olemasolust toob teateid kunst. Sedasorti teadete toomine ja edasi viimine inimeselt inimesele, surnutelt elavatele on luule ja proosa, muusika, teatri ja maalikunsti salajane mõte ja eesmärk. Kui see eesmärk ähmaseks muutub ja ära kaob, siis ongi see kurikuulus ja suurest suupruukimisest juba devalveerunud maailmalõpp, tsivilisatsiooni lõpp käes." ("Ma olen raamat")
