See Tommy Hellsteni raamat jõudis minuni läbi ühe raamatuloosi võidu. Paar aastat tagasi hakkasin seda lugema, aga kuna see pole ühe jutiga otsast lõpuni lugemise raamat, siis jäi see muude asjade kõrvale seisma. Nüüd koolis kodutöö raames pidin läbi lugema "eneseabiraamatu" ja hoidsin käes nii mõndagi klassikalist you-can-do-it-if-you-really-want-it raamatut, ühte neist olen siin blogiski tsiteerinud ;) Aga hetkel tundsin, et need ei kõneta mind ja pigem olin valmis tagasi pöörduma ning lõpuni lugema käesoleva raamatu.
Välja nopitud lauseid on väga keeruline terviklikult tsiteerida, aga mulje saab kätte ja koolis raamat ehk tutvustatud.
*
Elu suured tarkused ja tõed on sageli paradoksaalsed.
Valmis vastused vabastavad tõeotsingute ebamugavusest, pakkudes näilist rahulolu, eneseimetlust, moonutatud teadmisi.
Kui mõistus nõustub paradoksiga kokku põrgates alandlik olema, muutub ta tarkuseks.
Tarkus sisaldab pigem küsimusi kui vastuseid.
Paradokside mõistmine eeldab oskust eksida.
Turvalisus saavutatakse läbi kaitsetusetunde.
Sugupõlv, kes kaotab sideme oma minevikuga, kaotab ka tuleviku.
Eitades surma, oleme loonud pinnapealse ja tühise elu.
Teekond mõistmise juurde kulgeb läbi vaikuse ja peatumise.
Olen ma alandlik, kui ei upita end esile, vaid hoian tagaplaanile ning lasen teistel võtta seda, mida ma tegelikult ise ihaldan?
Tegelikult ei ole meil aimu kuidas suhtuda nii enda kui ka teiste nõrkusesse. Me ei näe selles midagi väärtuslikku, seetõttu olemegi rajanud kultuuri, mis püüdleb tugevuse poole. Mis mitte ainult ei eita nõrkust, vaid lausa põlgab seda.
Inimene põle tõeline, kui ta demonstreerib end olevat läbinisti tugev.
Alandlikkus on tugevus, mis ei eita nõrkust.
Mulje jätmise käigus muutub väline kest sisemusest tähtsamaks.
Üksindus sünnib sellest kui inimene ei koge kunagi kellegagi tõelist lähedust.
Keegi, keda ei ümbritse armastus, ei julge olla nõrk.
Mida vähem on inimene tuttav omaenda nõrkusega, seda suurem tarve on seda teiste juures hukka mõista.
Teistest sõltumise teadvustamise juurde jõuab inimene oma jõuetuse tajumise kaudu.
Oma nõrkusega lepituses elav inimene on tugeva reaalsustajuga.
Tõeline haritus viib alandlikkuse juurde.
Tõde teeb vabaks inimese, kes on nõus iseenda nõrkusele silma vaatama.
Tõele ei suuda silmavaadata inimene, kelles puudub armastus, mis kaitseb meid siis, kui tõde teeb haiget.
Armastuse puudumist võib tajuda alles siis, kui oled seda natukenegi tunda saanud. Sellepärast teebki armastus haiget. See äratab valu, mis meis armastusepuudumise tõttu tekib.
Armastuse puudus tekitab häbitunde.
Häbitunne muudab nõrkuse alaväärsustundeks.
Me kohtleme ennast suures osas nii, nagu meid on koheldud.
Häbi-identiteet on kõik see, mida inimene teha püüab, et endast positiivset kuvandit luua.
Üks kindel tee, mis välistab teisega lähedaseks saamist, on pidev kiirustamine.
Kiire on vaid seal, kus tahetakse, et oleks kiire.
Me kõik areneme nii, et tunneme ära vajaduse areneda. Tervenemine algab haiguse äratundmisest, mitte haiguse puudumisest.
Peame end normaalseks. Kui oleme ennast veennud oma normaalsuses, saame olla rahus. Siis pole vaja areneda ega ennast uurida.
Iseenda kuulutamine normaalseks on uhkus.
Surm ütleb, kuidas tuleb elada ja mis on tegelikult elus oluline.
Surma kaudu me astume ellu.
Kontrolli saavutamine elu üle tähendab elust eemaldumist.
Oma jõule toetuvad kaitsemehhanismid:
- materiaalsete hüvede külge klammerdumine;
- teadmistele omistada nii tähtis koht, et tekib illusioon elu mõtte mõistmisest;
- teise inimese külge klammerdumine;
- kehtestatakse endale kõiki nõudeid täitev uskumisviis, mida juhivad seadused ja reeglid;
- krooniline püüd kenasti käituda;
- elu võib üritada kontrolli alla saada, tehes ikka ja jälle samu asju samamoodi;
- nihutad elu algushetke ebamäärasesse tulevikku, elu algab "siis kui";
- püüd täisulikuks saada;
- nähtamatuks muutumine, enese neutraliseerimine;
- teise inimese elu elamine;
- mõnuainete tarbimine.
Mida suurem ahistustunne, seda suurema hooga edasi. Mida suurema hooga edasi, seda suuremaks äng muutub.
Täiskasvanud inimene kohtleb ennast suures osas samasugusel moel, nagu tema elu tähtsad inimesed teda on kohelnud.
Teised inimesed on mulle oma käitumisega öelnud, kes ma olen.
Armastus suundub aina selle poole, kes teda ei vääri.
Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olev inimene ei julge teha vigu.
Loovuse hind on alati haavatavus.
Inimene avaneb hirmu kaudu.
Tehes just seda, mis hirmutab, elustub inimene tõeliselt.
Alles häda sunnib inimest kahtlema selles, mis talle kindlust on pakkunud.
Julgus on see, kui tegutsetakse hirmust hoolimata.
Julgus on palveks muutunud hirm.
Palve on juöge inimese hoiak ülejõukäiva ülesande ees.
Julgus on alandliku inimese iseloomuomadus, sest vaid alandlik tajub oma jõuvarude piiratust.
Kangelane astub seal, kus puudub rada, ning rajab selle käigupealt.
Kangelastel on imeline oskus uskuda rohkem oma sisetunnet kui kehtivaid tõekspidamisi.
Maailma suurim kurjus on see, mis peidab end headuse maski taha.
Ilma üksinduseta ei ole kangelaslikkust.
Kui inimest tabavad tõsised kriisid, hakkab ta palvetama.
Piirsituatsioon annab elule ja elu väärtustele sügavust.
Hirmud näitavad meile arengu suunda.
Kui hakkame tegelema millegagi, mis hirmutab, kaotame kontrolli.
Kangelane on inimene, kes oma unistusi tõsiselt kuulda võtab. Ta süveneb neisse nii tõsiselt, et hakkab nende suunas liikuma. Ta teeb valikuid oma sisemise äratundmise järgi, pühendudes nii jäägitult, et unistus saabki tõeks. Nii talitades satub inimene vastuollu mugandumisega. Mugandumine on kõikjal tema ümber, ka tema enda sees, sest temagi on vaid osake ümbritsevast. Seetõttu satub ta konflikti mitte ainult oma ümbruse, vaid ka iseendaga. Miski temas usub sellesse, mida ta teha kavatseb, ning miski ei usu.
Saboteerijad arvustavad inimesi, kes midagi teevad, ega tee ise midagi.
Usk sünnib vaid lahinguväljal, sest niikaua, kuni püsib tardumuse näiline rahu, Jumalat ei vajata.
Usk sünnib siis, kui söandatakse elada loovat elu.
Raske on uskuda, et sind edasi kantakse, kui sa lakkad iseennast toetamast.
Kui otsid elus turvalisust, ela ohtlikku elu.
Taevariik on reaalsus, mille me üksteise jaoks loome.
Võin aimata, kuid ei suuda valitseda. Võin kogeda, kuid ei suuda kogetut tabada.
Taevariik on armastuse riik.
Sügaval minu sisimas on miski, mis näib siin maa peal kohta mitte leidvat.
Et midagi otsima hakata, peaks otsitav äratama huvi ja uudishimu. Otsimine tähendab suuna valimist, orienteerumist ja valitud suunas teeleasumist. Otsimine tähendab visadust, seda, et ei anta alla, kui sa ka otsitavat kohe ei leia. See on pühendumine ja eneseohverdus, valikute tegemine ja kannatused. Otsimine on ka lootus. Vastasel korral oleks otsimine täiesti asjatu. Kindlalt teada saades, et otsitav on olemast lakanud, katkeb otsing silmapilk. Otsimine ei toimu seega mitte otsimise pärast, vaid viitab alati leidmisele.
Otsimine on ootamine, kannatlik ootamine. Samal ajal on see aktiivne tegutsemine, mis eeldab leidlikkust. Et eesmärgi poole liikuda, tuleb leida uusi loovaid vahendeid. Sageli kaasneb otsimisega innukus. Innukus tähendab, et otsitava leidmisest tuntakse juba ette rõõmu. Innukus on otsimise liikumapanev jõud, energia, mis aitab edasi minna tagasilöökidest hoolimata. Kuid otsimise juurde kuulub sageli ka pettumus ja lootuse kaotamine, lootusetus. Nõnda võib otsija kogu ettevõtmisest loobuda, lubades endale, et ta kogu asjale enam isegi ei mõtle. Kuni saab uut indu ja jätkab oma teed. Otsimine toob kaasa kahtlusi, frustratsiooni ja lootusetust. See võib muutuda meeleheiteks ja masenduseks. Kuid otsimine võib kaasa tuua ka abipalve ja abijõudude organiseerimise. Otsingud võidakse siis ümber organiseerida ja mujale suunata, kui tajutakse, et otsitav on kusagil mujal, kui alguses arvati olevat. Sünnib uus lootus ja uus otsusekindlus.
Taevariigi otsimine tähendab tõe otsimist eksistentsi sügavaimast olemusest.
Kui tahetakse elada head elu, tuleb elada sisukat elu.
Välise edu püüdlemine ja saavutamine ei too sisemist edu.
Inimesele, kellel on kõik olemas, mida ta ette kujutada oskab, võib elu tunduda täiesti mõttetu.
Vajadused teevad meid haavatavaks, sest midagi vajades vajame seda alati teiselt inimeselt.
Vajadused on omamoodi armastuse tõukejõud.
Võim on vahend, mille abil teenitakse teisi, mitte eesmärk omaette.
Vastutuse ja teenimise kaudu saadud võim on armastav võim.
See, kes tahab vabaneda süütundest, põgeneb süü eest, kuid satub häbitunde küüsi.
Ainult see, kes oma süüd tunnistab, leiab eneseaustuse.
Inimene, kes teeb absoluutsest suhtelise ning loodab seeläbi saavutada vabadust talitada nii, nagu heaks arvab, kaotab tõelise vabaduse. Tõeline vabadus tähendab seda, et inimesel on alati vabadus talitada nii, nagu on õige.
Mõjuvõimus peitub tõeline jõud.
Rikkaks saad siis, kui leiad üles oma sisemised rikkused.
Ainult alandlik inimene suudab suhtuda materiaalsesse heaolusse nii, et see teda ei hävita.
Mida vähem valu ja pingutust, seda suuremad nõuded esitatakse meelelahutusele.
Elus eneses on piisavalt draamat. Seda tajub vaid see, kes julgeb elada. Kui elada täiel rinnal, kaob vajadus meelelahutuse järele ning sageli piisab selleks lihtsalt rahust ja tegevusetusest.
Täiuslik vabadus saabub siis, kui leitakse täiuslik sõltuvus. Me kõik sõltume üksteisest.
Armastus on sügav tunnistus sõltumisest.
Usk on inimese havatavuse tunnistamine ja sellest sündiv appikarje.
Võimetustundest sünnib appikarje, mis jõuab selleni, kelle juurde pole võimalik jõuda.
Kiire sünnib valede valikute tegemisest.
Meie valikuid juhivad väärtushinnangud.
"Mina ise" on kokkuvõte muljest, mille inimene endast loob.
Kiire sünnib siis, kui tegutsemine ja saavutamine kaotavad kontakti inimsusega, olemise sügavama sisuga.
Inimese käitumine ei muutu, kuni ei muutu väärtushinnangud, kuni ta ei taha küllalt sihikindlalt enda ellu teistsuguseid asju.
Rahuseisund tekib, kui vaatad iseendale otsa.
Meis endis peituva tõe äratundmine teeb meid vabaks.
Oma olemuses peituva vale äratundmine teeb haiget.
Inimene hakkab muutuma siis, kui muutumisest keeldumine läheb liiga valusaks.
Armastus on kaitse, mille varjus inimene astub oma sisemisele ebakindlusele vastu.
Armastuse puudumisest tekkinud haavadest saadakse aru alles armastusega kokku puutudes.
Tahte sünd on tähtis märk isiksuse sünnist.
Tahtmine tähendab leida aega kõige jaoks, mis on arengu käivitamiseks ja säilitamiseks vältimatu.
Kui võtta vastutus oma ajakulutuse eest, siis otsustatakse kiirustamist vältida.
Sisuka elu valimine on protsess, mis eeldab niivõrd tõsist tahtmist, et inimese käitumine hakkab muutuma.
Armastus muudab inimese ehedaks, näidates talle ta enda katkisust.
Meie unelmad ja lootused püüavad meile öelda, millised me tulevikus oleme, kui vaid söandame neid kuulda võtta.
Meie unistused kutsuvad meid sündima selliseks, nagu me veel ei ole, seepärast nad hirmutavad meid.
Mida sügavam rahuseisund, seda erksamalt inimene tegutseda suudab.
Kui elada Jumalaga teadlikus ühenduses, võib järk-järgult veenduda tunnete tasandil, et sind hoitakse.
Ilma alandlikkuseta ei suuda inimene oma piiratust tajuda.
Sisemine kindlustunne teeb loovuse võimalikuks, kuid sisemise kindluse puudumine tekitab ülemäärast muretsemist ehk loovuse puudumist.
Uue loomine nõuab alati julgust, isegi kui tuntakse end ohutult.
Mida vähem teed, seda rohkem korda saadad.
Et näha teist sellisena, nagu ta on, tuleb kõigepealt näha ennast sellisena, nagu sa tegelikult oled.
Arenemine järgneb vaid siis, kui vaatad oma valule silma.
Mida sügavamalt inimene ennast tundma õpib, seda suurem anne on tal teist mõista.
Armastust ei või kelleltki nõuda ning kedagi ei saa armastada kohusetundest.
Armastada suudab vaid see, kes enda eest vastutust kannab.
Kui elad teise inimese kõrval seistes, mitte aga tema eest otsuseid tehes, ei ole vaja teda mitte millestki päästa. Piisab, kui oled talle toeks. Temaga võib jagada inimeseks olemise kogemust.
Isiksuseks sündimine tähendab üksindusse astumist, eraldioleku talumist, julgust üksi seista ja loota olla armastatud.
Ainult üksi olles saab olla koos!
Ainult koos olles saab olla üksi.
Vaid see, kes on võtnud vastutuse oma käekäigu eest enda peale ning on leidmas oma identiteeti, võib olla kellegagi sügavas vastastikuses suhtes, ilma tema külge klammerdumata ja temast sõltuvaks jäämata. Kuid isiksuseks sünnib inimene alles sügava sõltumise ja vastastiku armastava suhte kaudu.
Inimese identiteet kujuneb välja armastava ja ausa vastastikuse mõju tulemusel.
Oma seesmise tähenduse otsimine ja identiteedi kujundamine ongi inimese ülesanne siin ilmas.
Armastuseta ei saa elada, võib vaid ellu jääda.
Universum on kehastunud armastav tahe.
Armastus on see jõud, mis sünnitab uut ning armastus on olemise sügavaim printsiip.
Tõde on ainus keskkond, milles armastus saab elada.
Armastus moonutab tausta, mille najal armastuse puudumine ilmsiks tuleb.
Armastus äratab inimese, et ta näeks, mida on teised talle teinud ja mida tema ise on teistele teinud.
Inimlikul lähedusel on kalduvus vanad haavad lahti rebida.
Armuaeg tähendab seda, et inimene säilitab mõistmise, et elu on kingitus.
Usk on igaviku kulgemiskanal aega.
Inimesel tuleb astuda maailma, kus valitseb tema enda tõde, et osata hinnata, mis tõde üldse on ja mis ei ole.
Alandlikkus on tugevus, mis lepib oma nõrkusega.
Rahulikkus on seisund, kus asjad toimivad kõige efektiivsemalt.
Kes eksib, see leiab!
Elu on jätkuv dünaamiline liikumine, arenemine, muutumine, loobumine ja lahtirebimine, vana lammutamine ja uuele ruumi tegemine.
Kui otsid igavikku, ela seal, kus igavik on lihaks saanud, ela siin ja praegu, ela oma ajas. Ela armastuses.
