Mats Traat

 Taimi Sinnet

Inimesed surevad niikui tassid - 
üks elab hulk aega, mõragi sees, ega lähe katki,
teise pühib laualt kogemata hooletu käis,
kolmas puruneb ootamatult mõttetuse tipptunnil.
Kus on hing? Ja mis on õieti inimese ihu?
Kumbki ei leidnud rahu.
Isegi professor Tennmann oma raamatuis
ei osanud mulle ära seletada,
mis ootab mind pärast surma;
kas tõesti olen vaid kohvitass,
mis sööklaköögis suures nõudepesupalis
kildudeks läheb ja prügimäele visatakse?!
Tuli huligaanide ja röövlite aeg.
Otspooli Renu virutas kivi
läbi akna telerisse, kineskoop plahvatas,
klaasikild tungis mulle meelekohta,
pea purunes kui portselanist tass.
Ent kuhu sai minu hing?!
Ei taha, ei taha sündida uuesti
mõne kurjategija või prostituudi kujul!

*

Täpsustus endastmõistetava tõe juurde

Te ütlete: võitlus!
Siis lisate karmilt: võidelge!
Te kõrgendate häält: olete sündinud võitlema,
ja selgitate häbelikult: nagu me kõik.

Kuid te ei lausu targu, millest koosneb võitlus.
See tähendab, te pole midagi öelnud.

Mis on võitlus? 
Vaenlaste ja sõprade eraldamine.
Vahel läheb selleks kogu elu.

Mis on võitlus?
Valguse lülimine.
Kus on valgus, sinna tekib ka vari.

Mis on võitlus?
Varjude kõrvaldamine.
Aga ka varjude kõrvaldaja pole klaasist.

Võideldes ei või ka viimast unustada.

*

Armastus

See võbisev lind punus pesa,
kandis lillat sirelilund,
rõõmsaid unistusi, sumisevaid öid
ja õmbles kõik päikeseniidiga kokku.

Kui ta õhuline hele loss sai valmis,
saabus sügis.
Agarale ehitajale tuli meelde,
et ta on rändaja.
Ta süda oli kauguses, kus lauldi.
Ta tahtis kuulata mustades pilvedes
öötormide metsikut huiet.
Ning isegi raudkullid ei kohutanud teda.

Lendu tõustes pillas ta pesaservale
ühe sule.

Võtsin selle üles ja teritasin hoolega,
et üles tähendada hõõguvat laulu.
Kuid sõnad jooksid elavhõbedana õhtusse laiali
ja paberisse põles auk.

*

 Olen seda lugu dirigeerimistunnis mänginud, aga nüüd jagas seda linki Age J. ja just seda mul oligi vaja! 

Paitab ja ravib... 

6/24

 HTK 1 d-moll - salvestatud 1. oktoobril 2021 EMTA klassis B317, minu kunagine klaveriklass... 

Miks nii kaua aega läks üleslaadimisega? Sest mina ja tehnika ei sobi kokku! Nimelt tekkis salvestamisel mingi teadmata error, heli jäi peale liiga vaikselt, õnneks heli salvestan alati dublandina eraldi ka, aga siis hakkaski peavalu pihta: kuidas leida programm, millega saaks lihtsalt ja täpselt lisada videole teine heli peale. Mitmeid kordi püüdsin alustada ja raiskasin tunde sellega mässamisele, lõpuks mingi tökatsiga sai umbropsu vist nagu peaaegu.. Aga see kurnas nii ära, et polnudki enam tuju üles laadida. Nüüd paus aga liiga pikale veninud, peaks tegelikult juba järgmise pähe õppima :0 Ehk elan üle ja keskendun nüüd järgmisele.. Vahepeal muidugi ohtralt viiulisonaate hoopis ära õpitud :D Oleks panna neist ka linke arhiivi mõttes, aga... keda huvitab.

Supelsaks

Ja alles nüüd, kui minust endast on igas mõttes saanud osa massist, keskmine supelsaks, igavlev väsinud filister, alles nüüd tunnen ma, kui naeruväärne ning kergemeelne see oli, kui esinesin käesoleva kirjatüki esimestel lehekülgedel selle maailma ja vaimulaadi normaalse esindajana. Tegin seda irooniliselt, ja alles nüüd, kui olen tõepoolest saanud osaks sellest normeeritud argipäevamaailmast, kui istun hinge minetanuna saalis ja tarbin meeleolumuusikat, nii nagu rüübatakse teed või pilsnerit, alles nüüd tunnen ma jälle täiel määral, kui väga, kui kibedalt ma seda maailma vihkan. Sest nüüd vihkan ja põlgan ning pilkan ma selles maailmas iseennast, ei enam muud. Ei, selle maailmaga kokkuleppeid sõlmida, sinna kuuluda, seal mõjuvõimu omada ning ennast hästi tunda  -  tunnen seda sel hetkel oma olemuse iga kiuga - , see ei ole minu jaoks, see on mulle keelatud, see on patt kõige hea ja püha vastu, mida ma tean ning millest mul on õnne osa saada. Ja ainult sellepärast, ainult sellepärast, et teen parajasti seda pattu, et olen selle maailmaga kokkuleppe sõlminud ning ta omaks võtnud, on mul praegu nii tapvalt sant tunne! Ning ometi jään selle juurde kindlaks, loidus on mu mõistusest tugevam, paks, laisk väikekodanlane on arglikult kaeblevast hingest tugevam.

[See on päris täpne kirjeldus, kust minu nimi Laiskliidu tuleb... Päevast päeva aina tunnen sedasama vaikset, piinavat ja rahutut tunnet. Aitäh südamest, Hesse!]

*  

Kui võtta Uue Testamendi sententse mitte käskudena, vaid mõtteavaldustena, ebatavaliselt sügavate teadmiste väljendusena meie hinge saladuste kohta, siis kõige targem õpetussõna, mida iial on öeldud, on kogu elukunsti ja õnneõpetuse üldistus "Armasta oma ligimest nagu iseennast", mis muuseas on kirjas juba ka Vanas Testamendis. Ligimest võib armastada vähem kui iseennast - siis ollakse egoist, ahnepäits, kapitalist, väikekodanlane, ja võidakse küll koguda raha ning võimu, ent süda ei ole kunagi tõeliselt rõõmus, ja hinge ehedaimad ning nauditavaimad rõõmud jäävad kättesaamatuks. Või siis võib lähedast armastada rohkem kui iseennast - siis ollakse vaeve vennike, tulvil alaväärsustundeid, tulvil iha kõike armastada, ja ometi tulvil vimma ning vaenu iseenda vastu, ning elu tundub kui põrgu, mida endale iga päev ise kuumaks köetakse. Seevastu armastuse tasakaal, oskus armastada, siin või seal võlgu jäämata, see armastus iseenda vastu, mida ei ole veel kelleltki röövitud, see armastus teise inimese vastu, mis oma mina ometi ei pisenda ega vägista! Sellesse sõnasse on kätketud kogu õnne, kogu õndsuse saladus. Ja kui on soovi, võib seda ju võtta ka India kandi pealt ning anda talle tähenduse: armasta oma ligimest, sest tema on sina ise! - mis on ütluse tat twam asi kristlik tõlge. Ah, kogu tarkus on nii lihtne, on olnud juba nii pikka aega välja öeldud ning formuleeritud sellise täpsusega ja kindlusega, et selles ei teki mingit kahtlust! Miks on see meie pärast vaid ajuti, vaid headel päevadel, miks mitte kogu aeg?

Hermann Hesse