*

"Ma olen hakanud mõtlema nii, et me pürgime unistuste poole, aga kas me tegelikult ikka tahame neid? Sattusin kunagi pärast kontserti rääkima Truls Morkiga. Ta ütles, et jah, ma olen tippu jõudnud, aga mida see endaga kaasa toob? Saan harva perega olla, mul ei ole kunagi puhkust, elan hotellis. Tahaksin väga kammermuusikat mängida, aga mänedžer ei taha, sest see ei müü. Kadestamisväärne kõrgus, kui sinna jõuad, ei pruugi olla enam kadestusväärne. See nõuab tohutuid loobumisi, millega mitte igaüks pole nõus. Ja miks peakski olema täiesti tipus, kellele on seda vaja? Võib ju anda vaimustavaid kontserte vähem prestiižsetes saalides vähem maksujõulisele publikule ja ometi sama palju rõõmu külvata."
Kadri-Ann Sumera
ajakiri Muusika
 juuli 2020