Saturday, January 23, 2021

Thursday, January 21, 2021

Näitused 2020

 9. augustil toimus traditsiooniline russellite erinäitus Kiilis. 

Love kirjeldus: 28 LEXBERRY’S SNOW STAR LOVE 28,5 cm; suurepärast kasvu, jõuline emane; kaunis pea ja ilme; hea pikkusega kael; sirge selg; hea sabaasetus; tugev luustik; suurepärane esiosa; tasakaalus nurgad; kaunis karvkate; tagant veidi kitsas, suurepärane iseloom; hästi esitatud.

Love tulemus: SP, Koht1, SK, PE2

Pilte Marttilt: 





27. septembril aga osalesime Särevere jahikoerte erinäitusel.

Love kirjeldus: suurepärast tüüpi, väga kaunis pea ja ilme, käär?hambumus, väga hästi asetsevad kõrvad, hea pikkusega kael, õiged kere proportsioonid, korrektne saba asetus ja hoiak, väga hästi arenenud luustik, tasakaalus nurgad ees ja taga, hea karvastruktuur, liigub tagant väga kitsalt, hea iseloom, hästi esitatud.

Love tulemus: SP, Koht1, SK, PE1, VSP

Mõlema näituse kohtunik oli Kalvo Kriisk Eestist. 

Pilte Marttilt: 








Monday, January 18, 2021

HingRing

EELKEEL 3 

Muud ma pole palunud, ei palu;
selget südant, seda palun küll - 
tahet taevast endas peegeldada
murdliku maailma vastuseks.

Anna valgustunde veres, vaimus,
et võiks ära tunda oma rada;
anna hinge heldust halastada,
anna jõudu jääda õiglaseks.

*

FRAKTALIA

Ta oli sündinud tantsijanna ja filosoofi kummalisest,
kõrvalseisjaile arusaamatuks jäävast abielust;
ilu ja tõe põgusast armuühtest, polaarsuste kokkukõlast
kesk kahvatavaid, varisevaid maailmu.
    Tema laubal liikusid varjud ja mängles mõte;
ta randmete graatsias peitus kuninglik aimamatus.
    Sinine, oi! tuikas veri ta soonis, mis peaaegu
läbipaistva naha all kord ilmudes, kord kadudes
moodusasid mõistatusliku mustri. See rütm, see rahu oli
temas ja tema - otsekui ookean - põhjatu, selge ja soolane
salapära.
    Ta ei tundnud iseennast ega oma mõju; suuril silmil
vaatas ta enese heiastust helkivais silmaterades, inimeste
imestuses ja rõõmus, raevus ja heitumuses. Ta oli olemas,
sellest oli küll; maailm kumendas temast läbi ja kujundas 
kujutlusi.
    Ükskord öö lävel pöördpeeglisse pilku heites
taipas ta äkki.
    Ta oli luuletus.

*

UNELÕHE 2

Võib-olla valu võlujõud vaid lõi
Sus viivuks helisema; kesköötund
Su kujutluse hetkeks keskendas
nii, et sest sündis sisendus ja sund;
jah, puhas pinev piin, mis pinguldus
ja võnkuma lõi mõistatuslik keel - 
õrn kõne katastroofist, mis Sus vaos
ja vaevu aland, aimamata veel,
kui kaugele Sind kannab tormlev voog,
mis piire purustab, kus uusi loob;
kas jõud, mis vallandab tuldpurskel mäe,
sealsamas sirutab ka päästva käe - 
kas surma mõistnud Sind on sisesund
või antud näha jumalikku und...

*

UNELÕHE 3

Kleit, mida ma ei ostnud, kõrvetab
mu kujutluse keha, laotudes
mu liikmeil lummuslikult kaunina - 
oh olematuid kohtumisi! 
                                                       ööd,
mis kasvab, kujuneb ja koguneb
kristallipurskeks,
pihtimuseks;
                                                       ööd.
mis purustab purpurse vahemaa
maailma, südame ja vaimu vahel -
                                                       ööd,
mis sulatab ja seostab, seletab,
siis vastutahtsi vaibub - värelev
viiv kasvav kallistuseks - 
                                                       karjatust,
mis haarab kaasa, läbematu, lämb,
mis lõhki käristab õhkõrna rüü
ja heidab meeleheite kõrvale!...

Ei kasva kinni kujutluse haav,
ei lakka liikmeid kõrvetamast see
kleit, mida ma ei ostnud -
                                                       piinav siid,
mis jääbki puruks käristamata.

*

KAURIS 3

Kogu elu ma olen Sind igatsend,
sõnaga söandamata.

Läbi Linnutee saarestiku
ujub taevane laev,
ilm maa pääle pöördunud.

Isa.

Mu keelil on vaikuse sõrmed,
mu südamel värelev vaev.

Üle mustvalge klahvistiku
plahvatab, ärev ja ülev,
valguse värviraev.

*

VARJUTUS 1

Valu annab aega ja teeb ruumi
kuulatada valgusheli, kerget kaduma
maailmade müras.

Tuikest tuikeni
annab tunda tõelus: puhastav
ja ainupinev andumuse rütm.

Lehvib vete kohal, lohutav,
riitussõnu selgusesse rüütav,
laulu alguse toob meelde:
ürgse puhtuse.

*

VARJUTUS 4

Kui läbi sinu jumalik ei kuma,
siis mida iganes sa kõneled,
see kõik on õled - tühi sõnakõla
ei anna valgust ega soojenda.

Sääl, pimeduse põhjas alasti
ja mädanev,
mu näotu, sootu, äraneetu - 
vend,
sa võta kokku end
ja anna nagu oled.

Anduja
saab andeks;
rändajast saab randuja
ja alanduja andelt üleneb.

*

VARJUTUS 12

Valgus, millest me võetud, ei hävi.

Algkujude lõputult liikuv ja lehviv,
lainetav, liblendav rida - 
valgus, millest sa võetud, ei hävi.

Las läbistab sind tema tera.

Läbi haavatavuse, häbi ja kaotuse
ometi kumab too kosmos, mis kohiseb
kõikide piirjoonte, kõikide riiete,
kõikide riikide all - 
rikkumatu ja uskumatu,
otsene kohene, vahetu voog

surmani lähedal.

*

MÜSTEERIUM 2

Iga ta suudlus on luuletus elukeelne;
luuletus suudlus, kus väreleb
leekveetlev varjatud mõistatus - 
armastussurm,
hümn, ülestõusmine.

Iga ta sõna on helkpilklev tulekaar;
vaikuse tume vesi
tuhatkordistab sõnumi: hoia
elavat.

Sõnatult tuksub
ta rind, mida puudutand üksi
truuduse sõrm.

*

VAIMU VÕLU 1

Ma mõtlen, mis mind kütkestab - 
                                                   Su nõtkus?
Su mõtestatus? mõistatuslikkus?
See ajatu ja aistiline rikkus
Su igas liigutuses, laulusuus;
metsloom või majesteet Su silmasäras?

Või rahutus, Su riimumatu raam?
Ei tea.
                    Mu vasak käsivars on vaba.
Kui vaja, võib Su kõrval jalutada
dramaatiliselt elegantne daam - 
kui aga arvad - 
                         viskame siit varvast;
küll kallistades küpseb arusaam.

*

VAIMU VÕLU 7

Tõmbub tumedaks lõpuks ning hüübib
veri mu värske haava
ja mu kuulmetes merekohin kord
kustutab Sinu nime
berliinisinise kõla,
huullõhise lille Havailt - 

või vaevalt.

See selleks liig imeline - 
hulljulge, hell, soolakasselge,
hirmhelisev, haigettegev - 
Su nimi on talisman, mantra 
pärit päevilt pärlendavailt.

*

PÄIKESERING 2

Leek, mida mäletad,
                                 toidab
tuleta päevi, hoiab
hinges ja tuisust pühib
puhtaks tasase toa.

Olgu sus olemissära.

*

SÜDA ON SÄDELUS 1

Su käsi puutus mu puusa
kui kogemust kogemata.
Ei, mitte armuke. Muusa,
ma vastasin kogelemata.

Pilk viivuks kui kiivusest parkus - 
pikk, peaaegu pahane.
Ah, armastus on nagu tarkus - 
ta andes ei kahane.

Mark langes, kirjale kleepus;
jah, paraku, nõnda on lood:
mis ühes elus on eepos,
on teisele episood.

Las muusika meeled viib kaasa
ja mõtted puhastab patust.
Kes juhuse abikaasa,
see armastab paratamatust.

*

SÜDA ON SÄDELUS 3

Pilguks vaid
puudutan pilguga Sind
otsekui püha puud.

Ega ma taha muud.

Kergeks Su kiirguses,
kargeks ja kauaks.

Voog, mis meid kannab,
viib pärale
valguseväärsena kõik.

*

SÜDA ON SÄDELUS 5

Sest armastus on kõiges, kõikjal, kõik.
Ka nähtamatult; jah, nii nagu päike
me üle heletab ka päeval pilvisel.

Ei ole pimedust; on elu pimesi - 
tuhm lahusoluks peetud läbinägematus.

Ei ole ülekohut, on vaid meelevald,
mis meeletusest kaetatud. See kõik
ürgselgelt kootud ülemmustrisse.

Loe:
silmist silmi ulatub see kiri - 
pilkkirgas, ülev, ühtesulav,
ka täna täituv tõelus:
tänutund.

Doris Kareva

Tuesday, January 5, 2021

Stepihunt

 Kuigi ma Stepihundi elust väga vähe tean, on mul ometi küllalt põhjust oletada, et teda kasvatasid armastavad, aga ranged ja väga jumalakartlikud vanemad ja õpetajad selles vaimus, mis peab kasvatuse aluseks "tahte murdumist". Selle õpilase puhul aga polnud isiksuse hävitamine ja tahte murdmine vilja kandnud, selleks oli ta liiga tugev ja kõva, liiga uhke ja vaimne. Selle asemel et hävitada isiksust, oli suudetud teda ainult iseennast vihkama õpetada. 

*

Kas see, mida meie nimetame "kultuuriks", vaimuks, hingeks, ilusaks, pühaks, on lihtsalt ammu surnud ja ainult veel paari meiesuguse narri poolt tõeliseks ja elusaks peetud kummitus? Kas ta on üldse kunagi tõeline ja elus olnud? Kas pole see, mille pärast meie, narrid, vaeva oleme näinud, alati olnud üksnes viirastus?

*

Iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib.

*

Intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel.

*

Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine - kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.

*

Tuhanded sellised võimalused ootavad teda, tema saatus tõmbab neid vastupandamatult ligi; kõik need kodanluse autsaiderid elavad selliste maagiliste võimaluste atmosfääris. Piisab eimillestki, ja välk lööb sisse.

*

Milleks siin üldse sõnu raisata, milleks rääkida asjust, mille teadmine on igale mõtlejale endastmõistetav, mille väljaütlemine pole aga kombeks?

*

Et inimene pole midagi juba valmisloodut, vaid vaimu kutsumus, sama väga igatsetud kui kardetud kauge võimalus, ja et teed sinna käiakse ikka vaid vähehaaval ning hirmsate piinade ja ekstaaside hinnaga - just nende harvade üksikute poolt, kellele täna tapalava, homme aga monument püstitatakse -, see aimus elab ka Stepihundis. Aga see, mida ta vastandina oma "hundile" eneses "inimeseks" nimetab, pole suuremalt jaolt midagi muud kui toosama kodanliku konventsiooni kuldse kesktee inimene. Tõelise inimese teed, surematu teed aimab ta ehk küllalt hästi, läheb ka mõnikord seda mööda tillukese kõhkleva jao edas ja maksab selle eest siis raskete kannatustega, valulise üksildumisega. Aga hingepõhjas on tal siiski hirm seda ülimat nõuet, toda tõelist, vaimu poolt otsitavat inimeseks saamist jaatada ja selle poole püüelda, seda ainsat kitsast surematuseteed mööda minna. Ta adub selgesti, et ees ootaksid veel suuremad kannatused, põlustamine, lõplik lahtiütlemine, võib-olla ka tapalava - ja kui selle tee lõpul meelitabki surematus, siis ei taha ta ometigi kõiki neid kannatusi kannatada, kõiki neid surmi surra. Kuigi ta mõistab inimeseks saamise sihti rohkem kui kodanlased, suleb ta siiski silmad ja ei taha teada, et meeleheitlik mina küljes rippumine, meeleheitlik mittesurratahtmine on kindlaim tee igavesse surma, samal ajal kui valmisolek surmaks, kestast koorumine, mina igavene muutustele andumine viib surematusse. 

*

Tee süütuse, mitteloodu, Jumala juurde ei vii mitte tagasi, vaid edasi, mitte hundi ega lapse juurde, vaid ikka kaugemale süüdiolekusse, ikka sügavamale inimeseks saamisse.

*

Loomad on enamasti nukrad. Ja kui inimene on väga nukker, mitte sellepärast, et tal on hambavalu või et ta on raha kaotanud, vaid et ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on, kogu elu, ja ta on tõeliselt nukker, siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga - ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu.

*

Võiks arvata, et maailmas on kõik kõige paremas korras, ainult kümmekond miljonit tapetud inimest lebab mullas. Ja vaata, kuigi sellised sõimuartiklid ei saa mind enam vihastada, teevad nad ometi mõnikord mu meele kurvaks. Kaks kolmandikku minu kaasmaalastest loevad sedalaadi lehti, loevad igal hommikul ja õhtul sellist tooni, iga päev neid töödeldakse, manitsetakse, ässitatakse, tehakse rahulolematuiks ja tigedaiks, ja kõige selle sihiks ja lõpp-punktiks on jälle sõda, järgmine, tulevane sõda, mis küllap on veelgi õudsem kui see, mis möödus. See kõik on selge ja lihtne, iga inimene võiks seda taibata, üksainus tund järelemõtlemist viiks samale tulemusele. Kuid keegi ei taha seda, keegi ei taha järgmist sõda ära hoida, keegi ei taha säästa ei ennast ega oma lapsi järgmistest miljonite tapatalgutest, kui ta odavamalt välja ei tule. Tund aega järele mõelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse - just seda ei taha keegi! Nii lähebki kõik vana rada ja päev päeva järel valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette! Sellest ajast peale, kui ma seda tean, on see mind halvanud ja meeleheitele viinud, minu jaoks pole enam ei "isamaad" ega ideaale, kõik see on ju üksnes dekoratsioon nende härraste jaoks, kes järgmiseks mahanottimiseks valmistuvad. Pole mõtet midagi inimlikku mõelda, öelda, kirjutada, pole mõtet oma peas häid mõtteid veeretada - nende paari-kolme inimese kohta, kes seda teevad, tuleb päevast päeva tuhat ajalehte, ajakirja, kõnet, avalikku ja salajast istungit, mis kõik taotlevad vastupidist ja selle ka saavutavad.

*

Eelkõige õppisin ma seda, et need väikesed mänguasjad, moe- ja luksusesemed pole mitte ainult kassikuld ega maitsetused ega rahakate vabrikantide ja kaubitsejate leiutis, vaid et neil on õigustus, et nad on kaunid, mitmekesised, väike või õieti suur maailm täis asju, millel on kõigil ainult üks otstarve - teenida armastust, peenendada meeli, elustada ümbrust ja rikastada seda võluviisil uute armastusorganitega, puudrist ja lõhnaõlist kuni tantsukingadeni, sõrmusest portsigarini, vööpandlast käekotini. See käekott polnud käekott, rahatasku polnud rahatasku, lilled mitte lilled, lehvik mitte lehvik, kõik oli plastiline materjal armastuseks, maagiaks, ahvatlusteks, oli saadik, salakaubavedaja, relv, sõjahüüd.

*

Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma.

*

Ma mõtlen, et kõik meie, meiesugused nõudlikud ja igatsevad inimesed, liigse dimensiooniga inimesed, ei saaks üldse elada, kui peale selle maailma õhu poleks hingamiseks veel teist õhku, kui peale aja ei eksisteeriks ka igavik, ja see on tõelisuse riik.

Hermann Hesse