HingRing

EELKEEL 3 

Muud ma pole palunud, ei palu;

selget südant, seda palun küll - 

tahet taevast endas peegeldada

murdliku maailma vastuseks.

Anna valgustunde veres, vaimus,

et võiks ära tunda oma rada;

anna hinge heldust halastada,

anna jõudu jääda õiglaseks.

*

FRAKTALIA

Ta oli sündinud tantsijanna ja filosoofi kummalisest,

kõrvalseisjaile arusaamatuks jäävast abielust;

ilu ja tõe põgusast armuühtest, polaarsuste kokkukõlast

kesk kahvatavaid, varisevaid maailmu.

    Tema laubal liikusid varjud ja mängles mõte;

ta randmete graatsias peitus kuninglik aimamatus.

    Sinine, oi! tuikas veri ta soonis, mis peaaegu

läbipaistva naha all kord ilmudes, kord kadudes

moodusasid mõistatusliku mustri. See rütm, see rahu oli

temas ja tema - otsekui ookean - põhjatu, selge ja soolane

salapära.

    Ta ei tundnud iseennast ega oma mõju; suuril silmil

vaatas ta enese heiastust helkivais silmaterades, inimeste

imestuses ja rõõmus, raevus ja heitumuses. Ta oli olemas,

sellest oli küll; maailm kumendas temast läbi ja kujundas 

kujutlusi.

    Ükskord öö lävel pöördpeeglisse pilku heites

taipas ta äkki.

    Ta oli luuletus.

*

UNELÕHE 2

Võib-olla valu võlujõud vaid lõi

Sus viivuks helisema; kesköötund

Su kujutluse hetkeks keskendas

nii, et sest sündis sisendus ja sund;

jah, puhas pinev piin, mis pinguldus

ja võnkuma lõi mõistatuslik keel - 

õrn kõne katastroofist, mis Sus vaos

ja vaevu aland, aimamata veel,

kui kaugele Sind kannab tormlev voog,

mis piire purustab, kus uusi loob;

kas jõud, mis vallandab tuldpurskel mäe,

sealsamas sirutab ka päästva käe - 

kas surma mõistnud Sind on sisesund

või antud näha jumalikku und...

*

UNELÕHE 3

Kleit, mida ma ei ostnud, kõrvetab

mu kujutluse keha, laotudes

mu liikmeil lummuslikult kaunina - 

oh olematuid kohtumisi! 

                                                       ööd,

mis kasvab, kujuneb ja koguneb

kristallipurskeks,

pihtimuseks;

                                                       ööd.

mis purustab purpurse vahemaa

maailma, südame ja vaimu vahel -

                                                       ööd,

mis sulatab ja seostab, seletab,

siis vastutahtsi vaibub - värelev

viiv kasvav kallistuseks - 

                                                       karjatust,

mis haarab kaasa, läbematu, lämb,

mis lõhki käristab õhkõrna rüü

ja heidab meeleheite kõrvale!...

Ei kasva kinni kujutluse haav,

ei lakka liikmeid kõrvetamast see

kleit, mida ma ei ostnud -

                                                       piinav siid,

mis jääbki puruks käristamata.

*

KAURIS 3

Kogu elu ma olen Sind igatsend,

sõnaga söandamata.

Läbi Linnutee saarestiku

ujub taevane laev,

ilm maa pääle pöördunud.

Isa.

Mu keelil on vaikuse sõrmed,

mu südamel värelev vaev.

Üle mustvalge klahvistiku

plahvatab, ärev ja ülev,

valguse värviraev.

*

VARJUTUS 1

Valu annab aega ja teeb ruumi

kuulatada valgusheli, kerget kaduma

maailmade müras.

Tuikest tuikeni

annab tunda tõelus: puhastav

ja ainupinev andumuse rütm.

Lehvib vete kohal, lohutav,

riitussõnu selgusesse rüütav,

laulu alguse toob meelde:

ürgse puhtuse.

*

VARJUTUS 4

Kui läbi sinu jumalik ei kuma,

siis mida iganes sa kõneled,

see kõik on õled - tühi sõnakõla

ei anna valgust ega soojenda.

Sääl, pimeduse põhjas alasti

ja mädanev,

mu näotu, sootu, äraneetu - 

vend,

sa võta kokku end

ja anna nagu oled.

Anduja

saab andeks;

rändajast saab randuja

ja alanduja andelt üleneb.

*

VARJUTUS 12

Valgus, millest me võetud, ei hävi.

Algkujude lõputult liikuv ja lehviv,

lainetav, liblendav rida - 

valgus, millest sa võetud, ei hävi.

Las läbistab sind tema tera.

Läbi haavatavuse, häbi ja kaotuse

ometi kumab too kosmos, mis kohiseb

kõikide piirjoonte, kõikide riiete,

kõikide riikide all - 

rikkumatu ja uskumatu,

otsene kohene, vahetu voog

surmani lähedal.

*

MÜSTEERIUM 2

Iga ta suudlus on luuletus elukeelne;

luuletus suudlus, kus väreleb

leekveetlev varjatud mõistatus - 

armastussurm,

hümn, ülestõusmine.

Iga ta sõna on helkpilklev tulekaar;

vaikuse tume vesi

tuhatkordistab sõnumi: hoia

elavat.

Sõnatult tuksub

ta rind, mida puudutand üksi

truuduse sõrm.

*

VAIMU VÕLU 1

Ma mõtlen, mis mind kütkestab - 

                                                   Su nõtkus?

Su mõtestatus? mõistatuslikkus?

See ajatu ja aistiline rikkus

Su igas liigutuses, laulusuus;

metsloom või majesteet Su silmasäras?

Või rahutus, Su riimumatu raam?

Ei tea.

                    Mu vasak käsivars on vaba.

Kui vaja, võib Su kõrval jalutada

dramaatiliselt elegantne daam - 

kui aga arvad - 

                         viskame siit varvast;

küll kallistades küpseb arusaam.

*

VAIMU VÕLU 7

Tõmbub tumedaks lõpuks ning hüübib

veri mu värske haava

ja mu kuulmetes merekohin kord

kustutab Sinu nime

berliinisinise kõla,

huullõhise lille Havailt - 

või vaevalt.

See selleks liig imeline - 

hulljulge, hell, soolakasselge,

hirmhelisev, haigettegev - 

Su nimi on talisman, mantra 

pärit päevilt pärlendavailt.

*

PÄIKESERING 2

Leek, mida mäletad,

                                 toidab

tuleta päevi, hoiab

hinges ja tuisust pühib

puhtaks tasase toa.

Olgu sus olemissära.

*

SÜDA ON SÄDELUS 1

Su käsi puutus mu puusa

kui kogemust kogemata.

Ei, mitte armuke. Muusa,

ma vastasin kogelemata.

Pilk viivuks kui kiivusest parkus - 

pikk, peaaegu pahane.

Ah, armastus on nagu tarkus - 

ta andes ei kahane.

Mark langes, kirjale kleepus;

jah, paraku, nõnda on lood:

mis ühes elus on eepos,

on teisele episood.

Las muusika meeled viib kaasa

ja mõtted puhastab patust.

Kes juhuse abikaasa,

see armastab paratamatust.

*

SÜDA ON SÄDELUS 3

Pilguks vaid

puudutan pilguga Sind

otsekui püha puud.

Ega ma taha muud.

Kergeks Su kiirguses,

kargeks ja kauaks.

Voog, mis meid kannab,

viib pärale

valguseväärsena kõik.

*

SÜDA ON SÄDELUS 5

Sest armastus on kõiges, kõikjal, kõik.

Ka nähtamatult; jah, nii nagu päike

me üle heletab ka päeval pilvisel.

Ei ole pimedust; on elu pimesi - 

tuhm lahusoluks peetud läbinägematus.

Ei ole ülekohut, on vaid meelevald,

mis meeletusest kaetatud. See kõik

ürgselgelt kootud ülemmustrisse.

Loe:

silmist silmi ulatub see kiri - 

pilkkirgas, ülev, ühtesulav,

ka täna täituv tõelus:

tänutund.

Doris Kareva