Stepihunt

 Kuigi ma Stepihundi elust väga vähe tean, on mul ometi küllalt põhjust oletada, et teda kasvatasid armastavad, aga ranged ja väga jumalakartlikud vanemad ja õpetajad selles vaimus, mis peab kasvatuse aluseks "tahte murdumist". Selle õpilase puhul aga polnud isiksuse hävitamine ja tahte murdmine vilja kandnud, selleks oli ta liiga tugev ja kõva, liiga uhke ja vaimne. Selle asemel et hävitada isiksust, oli suudetud teda ainult iseennast vihkama õpetada. 

*

Kas see, mida meie nimetame "kultuuriks", vaimuks, hingeks, ilusaks, pühaks, on lihtsalt ammu surnud ja ainult veel paari meiesuguse narri poolt tõeliseks ja elusaks peetud kummitus? Kas ta on üldse kunagi tõeline ja elus olnud? Kas pole see, mille pärast meie, narrid, vaeva oleme näinud, alati olnud üksnes viirastus?

*

Iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib.

*

Intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel.

*

Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine - kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.

*

Tuhanded sellised võimalused ootavad teda, tema saatus tõmbab neid vastupandamatult ligi; kõik need kodanluse autsaiderid elavad selliste maagiliste võimaluste atmosfääris. Piisab eimillestki, ja välk lööb sisse.

*

Milleks siin üldse sõnu raisata, milleks rääkida asjust, mille teadmine on igale mõtlejale endastmõistetav, mille väljaütlemine pole aga kombeks?

*

Et inimene pole midagi juba valmisloodut, vaid vaimu kutsumus, sama väga igatsetud kui kardetud kauge võimalus, ja et teed sinna käiakse ikka vaid vähehaaval ning hirmsate piinade ja ekstaaside hinnaga - just nende harvade üksikute poolt, kellele täna tapalava, homme aga monument püstitatakse -, see aimus elab ka Stepihundis. Aga see, mida ta vastandina oma "hundile" eneses "inimeseks" nimetab, pole suuremalt jaolt midagi muud kui toosama kodanliku konventsiooni kuldse kesktee inimene. Tõelise inimese teed, surematu teed aimab ta ehk küllalt hästi, läheb ka mõnikord seda mööda tillukese kõhkleva jao edas ja maksab selle eest siis raskete kannatustega, valulise üksildumisega. Aga hingepõhjas on tal siiski hirm seda ülimat nõuet, toda tõelist, vaimu poolt otsitavat inimeseks saamist jaatada ja selle poole püüelda, seda ainsat kitsast surematuseteed mööda minna. Ta adub selgesti, et ees ootaksid veel suuremad kannatused, põlustamine, lõplik lahtiütlemine, võib-olla ka tapalava - ja kui selle tee lõpul meelitabki surematus, siis ei taha ta ometigi kõiki neid kannatusi kannatada, kõiki neid surmi surra. Kuigi ta mõistab inimeseks saamise sihti rohkem kui kodanlased, suleb ta siiski silmad ja ei taha teada, et meeleheitlik mina küljes rippumine, meeleheitlik mittesurratahtmine on kindlaim tee igavesse surma, samal ajal kui valmisolek surmaks, kestast koorumine, mina igavene muutustele andumine viib surematusse. 

*

Tee süütuse, mitteloodu, Jumala juurde ei vii mitte tagasi, vaid edasi, mitte hundi ega lapse juurde, vaid ikka kaugemale süüdiolekusse, ikka sügavamale inimeseks saamisse.

*

Loomad on enamasti nukrad. Ja kui inimene on väga nukker, mitte sellepärast, et tal on hambavalu või et ta on raha kaotanud, vaid et ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on, kogu elu, ja ta on tõeliselt nukker, siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga - ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu.

*

Võiks arvata, et maailmas on kõik kõige paremas korras, ainult kümmekond miljonit tapetud inimest lebab mullas. Ja vaata, kuigi sellised sõimuartiklid ei saa mind enam vihastada, teevad nad ometi mõnikord mu meele kurvaks. Kaks kolmandikku minu kaasmaalastest loevad sedalaadi lehti, loevad igal hommikul ja õhtul sellist tooni, iga päev neid töödeldakse, manitsetakse, ässitatakse, tehakse rahulolematuiks ja tigedaiks, ja kõige selle sihiks ja lõpp-punktiks on jälle sõda, järgmine, tulevane sõda, mis küllap on veelgi õudsem kui see, mis möödus. See kõik on selge ja lihtne, iga inimene võiks seda taibata, üksainus tund järelemõtlemist viiks samale tulemusele. Kuid keegi ei taha seda, keegi ei taha järgmist sõda ära hoida, keegi ei taha säästa ei ennast ega oma lapsi järgmistest miljonite tapatalgutest, kui ta odavamalt välja ei tule. Tund aega järele mõelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse - just seda ei taha keegi! Nii lähebki kõik vana rada ja päev päeva järel valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette! Sellest ajast peale, kui ma seda tean, on see mind halvanud ja meeleheitele viinud, minu jaoks pole enam ei "isamaad" ega ideaale, kõik see on ju üksnes dekoratsioon nende härraste jaoks, kes järgmiseks mahanottimiseks valmistuvad. Pole mõtet midagi inimlikku mõelda, öelda, kirjutada, pole mõtet oma peas häid mõtteid veeretada - nende paari-kolme inimese kohta, kes seda teevad, tuleb päevast päeva tuhat ajalehte, ajakirja, kõnet, avalikku ja salajast istungit, mis kõik taotlevad vastupidist ja selle ka saavutavad.

*

Eelkõige õppisin ma seda, et need väikesed mänguasjad, moe- ja luksusesemed pole mitte ainult kassikuld ega maitsetused ega rahakate vabrikantide ja kaubitsejate leiutis, vaid et neil on õigustus, et nad on kaunid, mitmekesised, väike või õieti suur maailm täis asju, millel on kõigil ainult üks otstarve - teenida armastust, peenendada meeli, elustada ümbrust ja rikastada seda võluviisil uute armastusorganitega, puudrist ja lõhnaõlist kuni tantsukingadeni, sõrmusest portsigarini, vööpandlast käekotini. See käekott polnud käekott, rahatasku polnud rahatasku, lilled mitte lilled, lehvik mitte lehvik, kõik oli plastiline materjal armastuseks, maagiaks, ahvatlusteks, oli saadik, salakaubavedaja, relv, sõjahüüd.

*

Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma.

*

Ma mõtlen, et kõik meie, meiesugused nõudlikud ja igatsevad inimesed, liigse dimensiooniga inimesed, ei saaks üldse elada, kui peale selle maailma õhu poleks hingamiseks veel teist õhku, kui peale aja ei eksisteeriks ka igavik, ja see on tõelisuse riik.

Hermann Hesse