Tähe-Lee Liiv:

Kuidas alustad uue loo õppimist?
Tavaliselt alustan kõige raskematest kohtadest. Kui õpin teksti, siis analüüsin kõik akordid läbi. Ma ei tuubi noote, ei taha, et see jääks mulle lihasmälusse enne kui pähe, see võib hiljem kontserdil kätte maksta. Üritan võimalikult kähku terve loo läbi analüüsida ja jätta meelde näiteks, kuidas bass liigub, mismoodi harmooniad muutuvad, kas harmooniajärgnevus kordub kuskil uuesti; kui kuskil on mingi huvitav akord, siis otsin üles, kas see on juba kuskil olnud, ja kui see on midagi täiesti uut, siis peaksin talle mingi teise tooni leidma. Püüan kohe alguses leida meeleolud ja seada mingid muusikalised ülesanded - kui need on olemas, on lihtsam ka teksti omandada. Enne esinemist mõtlen terve kava oma peas noot-noodi haaval läbi. Teen seda pigem tummalt klaviatuuri ees, kuigi vahel ka üldse ilma, ja kui kuskil meelest ära läheb, siis vaatan noodist järele. Niimoodi "kuivalt" ilma pillita harjutamine on väga tüütu, aga ma tavaliselt ikkagi teen seda, siis ei pea laval enam muretsema, teksti suhtes on palju kindlam tunne. Kui kuskil tekibki mingi väike ootamatus, siis tänu peas harjutamisele tuleb kõik kohe jälle meelde ja midagi hirmsat ei juhtu. Samamoodi nagu ma tahan, et tehniliselt oleks kõik probleemid juba enne lahendatud, nii et laval ei peaks millelegi muule mõtlema kui muusikale. Inimesed tulevad kontserdile ja arvavad, et klaverit mängitakse klahvidel, aga tegelikult käib pillimäng peas.

Kas Soomes ja Eestis on erinev suhtumine ka?
Soomes on nii, et kui keegi esineb halvasti, siis teda kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu. Kui tal läheb keskmiselt, siis kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu, ja kui tal läheb väga hästi, siis kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu. Kontserte toimub seal väga palju ja need on väga pikad. Igaühel on võimalus mängida, pole eriti kedagi, keda jäetaks välja. See on minu meelest väga hea, õhkkond on väga inspireeriv. Muidugi on enesekriitikat ka vaja, aga ma arvan, et mida rohkem sind inspireeritakse ja julgustatakse, seda rohkem jõuad edasi ja seda tõenäolisem on saada heaks. Isegi kui oled laiselnud, võiks ikkagi alati kiita, siis vahepeal võib-olla laita, ja siis uuesti kiita. Nii on inimesel võimalus ja tahe muudkui kasvada.

Ajakiri Muusika, veebruar 2020

Kas ma vaatan tagasi?

Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: "Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid."
Ja Jeesus ütles talle: "Rebastel on urud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna."
Teisele ütles ta: "Järgne mulle!" Aga see ütles: "Luba mul enne minna matma oma isa!"
Ent tema ütles talle: "Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!"
Aga ka üks teine ütles: "Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!"
Aga Jeesus ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!"
Luuka 9: 57-62

Please Repeat Forever

Ma ei teadnud, et selline lugu on olemas! Ja siis nüüd pidin hakkama seda harjutama ja lihtsalt süda tahtis seisma jääda... Kirjeldamatu...

Mitte ainult kananahk, vaid ka klomp ja pisarad!!!

Jõulupidustused

Juba teist aastat on meid kutsutud Aimi juurde peole (tähistasime nii võõrustaja sünnipäeva kui jõule kui möödunud aastat ja tervitasime ka uut, miks mitte), laud oli kaetud ainult hea ja parimaga, mullijooke jagus kõigile ning ka kingitusi! ;)

tundume täitsa asjalikud

Lexberry's girls' gang

VIDEO Love pakiavamisest

29. detsembril toimus aga aasta viimane Lexberryde trenn. Laud oli traditsiooniliselt lookas, rahvast isegi veel rohkem kui muidu, tegime ka lõbusas meeleolus trenni ja pärast ka ühise jalutuse. Mõned väärtuslikud klõpsult Marttilt:

Reis Soome

Kuna mainisin kasvatajale, et lähen sõbrannale külla Soome, siis tutvustas ta mulle Vantaas toimuvat agilityvõistlust. Loomulikult haarasin infokillust kohe kinni, regasin ära ja nõnda Soome iseseisvuspäeva hommik oli planeeritud :)

Plaanid vahepeal läksid omasoodu, nõnda lõppeks hoopis läksin õele Soome külla. Laevareisi ajal oli Love autos teki all jope seljas :P Kui 5. detsembri päeval Helsinkisse saabusime, siis esimese asjana googeldasin parke. Ja Central Park tundus piltide järgi sobivat. Tegelikkuses aga oli see lihtsalt ideaalne - pikad rajad, puude vahel, vähe inimesi (st inimesed hajusid radadele ära), autod keelatud (koer sai vabalt joosta, kuni kedagi vastu tulemas polnud), vankriga mõnusalt läbitav! Jalutasime 8,5km :)

päälinlaste salaaiamaad :D

Kuna järgmisel päeval kohe hommikul võistlus, siis päeva teise poole sai Love palju boxis puhata :)

õhtune sõbralik nügimine

6. detsembri hommikul kell 8 juba oli esimese raja start! Minu äratus oli lausa pea pool seitse, et hiilida lapse kõrvalt kööki putru ja kohvi kaasa valmistama. Plaan oli 7.15 kodust väljuda, tegelikkuses 7.35 saime liikuma... Kuna maps näitas tubli 15min sõitu, siis hakkas juba veidi kiire :D Kohe halli üles ka ei leidnud, aga õnneks läks kõik ilusti, jõudsime 2min enne algust kohale ja kuni ma esimese jooksu tegin, magas J kenasti autos.

enne starti

toetaja tribüünil

Videod jooksudest: 1. rada - DSQ ja 2. rada - puhas ja 1. koht!
Kohtunik: Henri Luomala

Rajad meeldisid väga, olid rasked ja nupukad! Esimesel raja planeerimisel tundsin väga puudust kasvataja heast nõust ja see "oma peaga mõtlemine" on ka tulemusest näha :D

FIN AG SERT

Fotograaf Irene Erling (kes tundub olema paar kohtunikuga? :P kiire fb lihtsalt...) tegi ka mõned paremad klõpsud, aga kahjuks alla laadida ei saa:
PILT 1, PILT 2 ja PILT 3 !

Love auhindade ja muude viledega!

Õde oli väga hämmastunud, kui tõsine spordivõistlus see agility on! Ja oli samuti üli õnnelik, et teine rada õnnestus. Õnnestus lausa nii hästi, et saime Soome agility tšempionideks!!! Nüüdseks on see tiitel ka kinnitatud tänu kasvataja tšah-tšah abile :P Võistlus kulges isegi ajakavast kiiremini, juba peale 10 olime valmis ja sõitsime tagasi G koju, tegime kohvid termostesse ja läksime minu eelmisel päeval leitud lahedasse parki ja jalutasime 7km. Peale jalutust olid kõhud tühjad, suundusime otse linna peale lõunat sööma ja haha, Soomes oli vabariigi sünnipäev, mis tähendas, et parkimine oli küll tasuta, aga kõik meie googeldatud lõunakohad kinni. Lõpuks maandusime mereäärsesse restorani Löyly, kus toit oli väga hea! Pärastlõunal tutvustas G veel Sibeliuse akadeemiat veidi ning õhtuks ostsime Prismast sushi kaasa.

7. detsembril taas varane äratus, et 9ks jõuda Helsingi messikeskusesse russellite näitust vaatama, aga nagu ikka, midagi ootamatut segab õigeaegset kohalejõudmist, seekord siis täiesti täis parkimismaja, millesse sissepääsemist juba ootasin mõnekümned minutid, et siis sealt sama targalt välja trügida. Õnneks teadsin, et Tripla keskuse parkla pole kaugel ja nõnda parkisin auto hoopis sinna. Love jäi G-ga koju sealset pererahvast lõbustama. Aeg lendas näitusel kiiresti, natuke ka šoppasime ning oligi juba 4-5h oldud :D Võtsin koera Vantaast peale ja läksin sadamasse check-ini. Kõik läks kenasti ning ees ootas jõulusöömaralli Tallinki buffees. :D Laev kõikus ka toredasti! :D Aga tegelikult toit oli hea ja seltskond lõbus, jälle möödus aeg nagu ludinal.

Kokkuvõttes läks reis väga korda!