Tähe-Lee Liiv:

Kuidas alustad uue loo õppimist?
Tavaliselt alustan kõige raskematest kohtadest. Kui õpin teksti, siis analüüsin kõik akordid läbi. Ma ei tuubi noote, ei taha, et see jääks mulle lihasmälusse enne kui pähe, see võib hiljem kontserdil kätte maksta. Üritan võimalikult kähku terve loo läbi analüüsida ja jätta meelde näiteks, kuidas bass liigub, mismoodi harmooniad muutuvad, kas harmooniajärgnevus kordub kuskil uuesti; kui kuskil on mingi huvitav akord, siis otsin üles, kas see on juba kuskil olnud, ja kui see on midagi täiesti uut, siis peaksin talle mingi teise tooni leidma. Püüan kohe alguses leida meeleolud ja seada mingid muusikalised ülesanded - kui need on olemas, on lihtsam ka teksti omandada. Enne esinemist mõtlen terve kava oma peas noot-noodi haaval läbi. Teen seda pigem tummalt klaviatuuri ees, kuigi vahel ka üldse ilma, ja kui kuskil meelest ära läheb, siis vaatan noodist järele. Niimoodi "kuivalt" ilma pillita harjutamine on väga tüütu, aga ma tavaliselt ikkagi teen seda, siis ei pea laval enam muretsema, teksti suhtes on palju kindlam tunne. Kui kuskil tekibki mingi väike ootamatus, siis tänu peas harjutamisele tuleb kõik kohe jälle meelde ja midagi hirmsat ei juhtu. Samamoodi nagu ma tahan, et tehniliselt oleks kõik probleemid juba enne lahendatud, nii et laval ei peaks millelegi muule mõtlema kui muusikale. Inimesed tulevad kontserdile ja arvavad, et klaverit mängitakse klahvidel, aga tegelikult käib pillimäng peas.

Kas Soomes ja Eestis on erinev suhtumine ka?
Soomes on nii, et kui keegi esineb halvasti, siis teda kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu. Kui tal läheb keskmiselt, siis kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu, ja kui tal läheb väga hästi, siis kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu. Kontserte toimub seal väga palju ja need on väga pikad. Igaühel on võimalus mängida, pole eriti kedagi, keda jäetaks välja. See on minu meelest väga hea, õhkkond on väga inspireeriv. Muidugi on enesekriitikat ka vaja, aga ma arvan, et mida rohkem sind inspireeritakse ja julgustatakse, seda rohkem jõuad edasi ja seda tõenäolisem on saada heaks. Isegi kui oled laiselnud, võiks ikkagi alati kiita, siis vahepeal võib-olla laita, ja siis uuesti kiita. Nii on inimesel võimalus ja tahe muudkui kasvada.

Ajakiri Muusika, veebruar 2020