Ja alles nüüd, kui minust endast on igas mõttes saanud osa massist, keskmine supelsaks, igavlev väsinud filister, alles nüüd tunnen ma, kui naeruväärne ning kergemeelne see oli, kui esinesin käesoleva kirjatüki esimestel lehekülgedel selle maailma ja vaimulaadi normaalse esindajana. Tegin seda irooniliselt, ja alles nüüd, kui olen tõepoolest saanud osaks sellest normeeritud argipäevamaailmast, kui istun hinge minetanuna saalis ja tarbin meeleolumuusikat, nii nagu rüübatakse teed või pilsnerit, alles nüüd tunnen ma jälle täiel määral, kui väga, kui kibedalt ma seda maailma vihkan. Sest nüüd vihkan ja põlgan ning pilkan ma selles maailmas iseennast, ei enam muud. Ei, selle maailmaga kokkuleppeid sõlmida, sinna kuuluda, seal mõjuvõimu omada ning ennast hästi tunda - tunnen seda sel hetkel oma olemuse iga kiuga - , see ei ole minu jaoks, see on mulle keelatud, see on patt kõige hea ja püha vastu, mida ma tean ning millest mul on õnne osa saada. Ja ainult sellepärast, ainult sellepärast, et teen parajasti seda pattu, et olen selle maailmaga kokkuleppe sõlminud ning ta omaks võtnud, on mul praegu nii tapvalt sant tunne! Ning ometi jään selle juurde kindlaks, loidus on mu mõistusest tugevam, paks, laisk väikekodanlane on arglikult kaeblevast hingest tugevam.
[See on päris täpne kirjeldus, kust minu nimi Laiskliidu tuleb... Päevast päeva aina tunnen sedasama vaikset, piinavat ja rahutut tunnet. Aitäh südamest, Hesse!]
*
Kui võtta Uue Testamendi sententse mitte käskudena, vaid mõtteavaldustena, ebatavaliselt sügavate teadmiste väljendusena meie hinge saladuste kohta, siis kõige targem õpetussõna, mida iial on öeldud, on kogu elukunsti ja õnneõpetuse üldistus "Armasta oma ligimest nagu iseennast", mis muuseas on kirjas juba ka Vanas Testamendis. Ligimest võib armastada vähem kui iseennast - siis ollakse egoist, ahnepäits, kapitalist, väikekodanlane, ja võidakse küll koguda raha ning võimu, ent süda ei ole kunagi tõeliselt rõõmus, ja hinge ehedaimad ning nauditavaimad rõõmud jäävad kättesaamatuks. Või siis võib lähedast armastada rohkem kui iseennast - siis ollakse vaeve vennike, tulvil alaväärsustundeid, tulvil iha kõike armastada, ja ometi tulvil vimma ning vaenu iseenda vastu, ning elu tundub kui põrgu, mida endale iga päev ise kuumaks köetakse. Seevastu armastuse tasakaal, oskus armastada, siin või seal võlgu jäämata, see armastus iseenda vastu, mida ei ole veel kelleltki röövitud, see armastus teise inimese vastu, mis oma mina ometi ei pisenda ega vägista! Sellesse sõnasse on kätketud kogu õnne, kogu õndsuse saladus. Ja kui on soovi, võib seda ju võtta ka India kandi pealt ning anda talle tähenduse: armasta oma ligimest, sest tema on sina ise! - mis on ütluse tat twam asi kristlik tõlge. Ah, kogu tarkus on nii lihtne, on olnud juba nii pikka aega välja öeldud ning formuleeritud sellise täpsusega ja kindlusega, et selles ei teki mingit kahtlust! Miks on see meie pärast vaid ajuti, vaid headel päevadel, miks mitte kogu aeg?
Hermann Hesse
