*

„Piisavalt kaugele, sügavale või kuidas-tahes-seda-väljendada minev mõtlemine konvergeerub. Kui ei kardaks liiga pidulikuks minna, siis ütleks, et sellega on nagu tõe mäetipule ronimisega – jalamil võib naaberlaager olla kaugel, aga mida rohkem ronid, seda lähemal on teised, kes sama taotlevad,“ ütleb kustumatult tõde otsiv vaim.

Margit Arndt-Kalju "Jälgi jätnud lugemiselamused. Risti-rästi"
(27.05.2020 Eesti Kirik)

*

End Euroopaks nimetava maakoha asukatele on Brague’i [Rémi Brague „Euroopa, rooma tee“] arvates „peamiseks ohuks pidada oma eurooplust millekski juba kättesaaduks, mitte saavutatavaks; mugavaks rendituluks, mitte avastusretkeks; „omapäraks“, mitte universaalseks kutsumuseks. Justkui oleksid kultuurihüved olemas kuskil seifis, ükskõik kas nende omandamise nimel pingutatakse või mitte. Aga kus nad siis on? Nad on seal, kus antakse välja tekste või partituure, seal, kus neid uuritakse, neid mängitakse, esitatakse või tutvustatakse. Ühesõnaga seal, kus neid veel elavaks peetakse ja kus usutakse, et neil on õpetada meile midagi niisugust, mida me iseenda sügavusest saada ei saa. Seal ja ei kusagil mujal. Kultuurihüvesid saab omaks teha vaid endast midagi vastu andes – andes vastu iseenda.“

Unikaalsuse puhul tuleb mõõde üles leida nähtusest endast, tema ise on tema enda mõõt, aga selle tabamine nõuab uurijalt oluliselt sügavamat ja laiemat ettevalmistust ja selle mõõdu mõistmine ei ole garanteeritud, kõigist pingutustest hoolimata ei ole garanteeritud, mõistmine ei ole planeeritav. Teisest küljest – just unikaalsete asjadega tegelemine on õpetlik ja pakub täiesti erilist naudingut, isegi kui kuhugi eriti välja ei jõua.

Toomas Paul "Rõõmu radu rännates"

Sirp 15.05.2020

oidu elada, keskendudes olulisele...

Erinevaid muusikaauhindu on Perahia pälvinud peaaegu kogu oma pika rahvusvahelise karjääri jooksul, mis näitab, et loominguline mootor töötab juba aastakümneid väsimatult täistuuridel. See ei ole kindlasti võimalik ainuüksi ülimale andekusele tuginedes, vaid eeldab ka oidu elada oma elu viisil, mis ei lase ümbritseval müral segada keskendumast olulisele. Tõepoolest, kui mõelda sellele fenomenile, mis kumab vastu niihästi Perahia mängust ja salvestustelt kui ka biograafiast ja intervjuudest, siis tundub mulle, et parim sõna, mis seda võiks kirjeldada, olekski lihtsalt öeldes tarkus.
Jorma Toots "Murray Perahia - toetudes tarkusele"
ajakiri Muusika, mai 2020

Lexberryd karantiiniajal!

Nii äge video tuli välja! :D Ja tore on video pealt kõiki sugulasi näha! :)

Meenutus möödunud septembrikuisest jänesejooksust!

16. veebruar ja Love 5!

Kuidas küll nii, et korraga sattus ühele kuupäevale üle ma ei tea mis aja minu kontsert, Love sünnipäev ja EJRTÜ aastakoosolek!

Ja kuidas see on võimalik, et meie Love on juba 5? Ta lihtsalt on maailmaparimkoer... maailmaarmsaimkoer... Elu kulgeb temaga niii lihtsalt! Ta on nii hea seltsiline, alati heas tujus ja valmis igale poole kaasa tulema, muutustega kohanema, kannatlik, lahke, õrn ja mõistva-elutarga pilguga :) Meil on omad väiksed sisenaljad, omad salasõnad ja märguanded... Elu kulgeb imelises teineteisemõistmises :)

Eesti Jack Russelli Terjerite Tõuühingu aastakoosolekule kahjuks minna ei saanud, aga näituse- ja agilitykonkursist võtsime osa ja üllatuslikult saime karika ja tiitli parim agilityrussell 2019 2. koht :) 1. koha sai õde Lore ja kolmanda koha ema Lumi, uhke värk!!!

Sünnipäevapidu pidasime aga 29. veebruaril Paukjärve matkarajal, kus tähistasime muide ka Snow Staride 2. sünnipäeva :) Iluuus lumine ilm oli!!! Juba järgmine päev polnud pooltki selline! Pehme langev lumi, kasvataja lemmik :) Kõik olid kohal, kaasa hea ja parem, koerad rõõsad ja lustlikud :)

sünnipäevalised

Snow Stari tore pere!

Peo lõpus vahetasime ka kingitusi, mida Love õhinaga kodus hakkas avama!

Aitäh! :)

Peeter Lilje - elu kui paljutõotav algus

Leidsin selle raamatu õe juurest ning endalegi ootamatult raamat tõmbas ning kutsus hilistel öötundidel väsimusest hoolimata lugema. Mul on kahju, et sellist inimest oma silmaga pole saanud näha, rääkimata lootusest kokku puutuda. Tundub täpselt selline muusikuhing, keda ma kõige enam imetlen... Ja taaskord pean tõdema, kui tühine ja laisk ma ise olen ja millised suurkujud meie ümber on olnud ja kas nad on ikka piisavalt märgatud, hoitud ja hinnatud?

*

Õnn tuleb ära teenida, aga ka välja kanda.

*

"Olla maailmale avali. Omada ka täiskasvanuna piisavalt lapsemeelsust, et eneseunustuseni innustuda mängust (mis on tegelikult looming). Ära tunda imet, ära tunda suurt õnne, suurt armastust (mis ju tegelikult ongi ime), kui ta ligidal on, ja mitte hirmu tunda selle suuruse ees. Leida jõudu barjääri murdmiseks endas, enda ületamiseks, endast möödaminemiseks. Ja kui me siiski seda ei suuda, siis kannatada selle pärast nii tugevasti, et see kannatus meid kõrgemale tasandile viiks, et me paremaks muutuksime." Eino Tamberg

*

Väga palju annab dirigendile võimalus ühte ja sama teost mitu korda mängida (kas või gastrollidel, aga veel parem kui ühe ja sama orkestriga). Kui siis veel on võimalus pärast kontserti mängitu lindistusi kuulata, on see väga õpetlik. Peaaegu alati tundub lindistus erinev endale kontserdi ajal jäänud muljetest. Nähtavasti erinevad need emotsionaalsed seisundid, mis on inimesel juhatades või siis diivanil istudes ja kuulates. Kuigi ka kontserdil ei kao reaalne kõrv, on emotsionaalsus siiski teine (süda lööb kiiremini, vererõhk võib olla kõrgem jne) ning seepärast kriitikameel ka teine kui rahulikus olekus. Üldse on tehtu ülekuulamine väga kasulik, ajadefitsiidist hoolimata olen 50 protsendi ulatuses siiski katsunud pärast kuulata.

*

Kuidas meeldib plaadistamine?
Eriti vaimustatud ei ole. Tihti, kui tundub endale, et nüüd tuli õnnestunud variant, nii nagu olin mõelnud ja tahtnud muusikaliselt, selgub, et kellelgi oli kusagil mingi viga või on hoopis mõni tehniline krõps sees. Järgmine variant ei pruugi muusikaliselt enam niisugune välja kukkuda, kuigi on võib-olla tehniliselt "puhas". Seetõttu täielikult rahuldust ei saa. Samuti tundub mulle, et publiku puudumine steriliseerib esitust, ei ole seda elektrit õhus, mis kontserdil.

*

Õnnelikke hetki on kontserdisaalis palju olnud. Ja kui orkestrandid pärast kontserti tulid tänama või kui tšellist Jaan Reinaste tuli ja ütles, mitte küll sageli, et noo, poisid, täna oli pühapäev. Mõnikord me Peetriga naljatamisi ütlesimegi, et pühapäev just ei olnud, aga hästi läks, polnud viga. Ja kui siis tuligi mõni pühapäev, oli ikka õnnis tunne küll.
Pärast kontserte istusime kaua koos, enamasti kas tema või meie pool kodus ja kuulasime kas sama kontserti üle või kuulasime midagi muud. Aga ikka kaua istusime - inimene ei rahune ju kohe pärast kontserti maha. Ilusad õhtud olid... (Kalle Randalu)

*

Sellest, millest inimene huvitub, mille jaoks on tal silmad lahti, oleneb hirmus palju. (Mikk Mikiver)

*