*

End Euroopaks nimetava maakoha asukatele on Brague’i [Rémi Brague „Euroopa, rooma tee“] arvates „peamiseks ohuks pidada oma eurooplust millekski juba kättesaaduks, mitte saavutatavaks; mugavaks rendituluks, mitte avastusretkeks; „omapäraks“, mitte universaalseks kutsumuseks. Justkui oleksid kultuurihüved olemas kuskil seifis, ükskõik kas nende omandamise nimel pingutatakse või mitte. Aga kus nad siis on? Nad on seal, kus antakse välja tekste või partituure, seal, kus neid uuritakse, neid mängitakse, esitatakse või tutvustatakse. Ühesõnaga seal, kus neid veel elavaks peetakse ja kus usutakse, et neil on õpetada meile midagi niisugust, mida me iseenda sügavusest saada ei saa. Seal ja ei kusagil mujal. Kultuurihüvesid saab omaks teha vaid endast midagi vastu andes – andes vastu iseenda.“

Unikaalsuse puhul tuleb mõõde üles leida nähtusest endast, tema ise on tema enda mõõt, aga selle tabamine nõuab uurijalt oluliselt sügavamat ja laiemat ettevalmistust ja selle mõõdu mõistmine ei ole garanteeritud, kõigist pingutustest hoolimata ei ole garanteeritud, mõistmine ei ole planeeritav. Teisest küljest – just unikaalsete asjadega tegelemine on õpetlik ja pakub täiesti erilist naudingut, isegi kui kuhugi eriti välja ei jõua.

Toomas Paul "Rõõmu radu rännates"

Sirp 15.05.2020