Sunday, April 12, 2020
Sunday, April 5, 2020
Toomas Paul "Sammhaaval astuda"
Ainus küsimus, mis mind tõeliselt huvitab, on niisugune, mis
inimlikule otsustusele ei allu. Kui niisuguseid küsimusi ei oleks, milleks
meile siis Jumalat vaja oleks? Me pöördume Jumala poole ainult selleks, et
taotleda võimatut. Võimalikkuse jaoks piisab inimestest. (Lev Šestovi sõnad)
*
Kasvada ja areneda on palju, nii mõistmises kui ka
suutmises. Aga see ei sünni vanemas eas iseenesest nagu lapsel, vaid silme ees
peab olema kättesaamatu siht, mille poole pöörduda.
*
"Ma püüan taibata Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Ta
kannatuste osadust, saades Tema surma taoliseks, et ehk kuidagi jõuda
ülestõusmisele surnuist. Ei mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba
täiuslik, aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte, seepärast, et Kristus Jeesus
minugi on kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen
saanud, ühte aga ma ütlen: ma unustan kõik, mis taga, ja sirutan eeloleva
poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna järele
Kristuses Jeesuses." (Fl 3:10-14)
*
Lewis Carroll jutustab, kuidas Imedemaal eksinud Alice küsib
Irvikkassi käest: "Kuhupoole ma peaksin minema?" Kass vastas:
"Oleneb sellest, kuhu sa tahad jõuda."
*
Milline on tark õppejõud? Kas see, kes loengul loeb oma
õpikust ette ning eeldab, et eksamil vuristad laitmatult sama teksti talle
peast? Oh ei. Korralik professor teab lõpmata palju rohkem ning auditoorium
tunneb - see, mida ta sel korral põnevat räägib, ei ammuta teda tarkusest
tühjaks, vaid on lihtsalt nire, mis üle ääre meieni voolab.
Tõepoolest tark, oma ainet tundev ja armastav õppejõud on
enesekindel, ent samal ajal on ta ego peidus: ta pole enesekeskne. Ta energia
pole suunatud auditooriumis domineerimisele, vaid selles harmoonilisele
eksisteerimisele - üliõpilaste kaasahaaramisele. Tegelikult, aeg-ajalt me kõik
toimimegi nõnda. Sukeldudes ülepea mingisse töösse, ei vastanda inimene end
keskkonnale, ei näe ennast tähtsa olendina, kelle eesmärgid ja kavatsused on
üle kõige, vaid tunnistab end osana ümbritsevast ja üritab selles anda endast
parima.
*
"Kui on olemas selline asi nagu kõrgemast reaalsusest
lähtuv inspiratsioon, siis võib-olla on just neurootiline temperament sellise
inspiratsiooni peamine tingimus." (William James)
*
Filosoof Edmund Husserl ütleb aja fenomenoloogiat
käsitledes: me kuuleme laulu noothaaval, aga meie tuleviku- ja minevikutunnetus
ehk mälu ja ootused muudavad selle meloodiaks.
*
Inimene on suuteline üsna paljust loobuma, kui tal on
selleks silme ees selge siht. Enesekontrolli ja eneseregulatsiooni esimene samm
on eesmärgi seadmine.
*
Vahel tundub nii, et inimene muretseb meelsasti suurte
asjade pärast, et pääseda hoolimast tollest tühisest, mis on tõepoolest tema
meelevallas.
*
Õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui
meie enda ootustest.
*
Kui lugeda eneseabiõpikuid, selgub, et juhendeid järgides on
võimalik alati veel paremaks saada, ja kui edasiminekut ei toimu, on inimene
ise süüdi selles, sest ta pole piisavalt pingutanud. Lähtepunkt on, et kõik on
võimalik, kui piisavalt uskuda enesesse ja tahta. Kuid nagu on kirjeldanud
taani sotsioloog Rasmus Willig, hakatakse seetõttu end probleemide ilmnemisel
hurjutama: välisest, ühiskonna kriitikast saab sisemine enesekriitika. Ja katsu
sa selle sisemise näägutaja küüsist pääseda!
*
Me võime teada, mis on meie endi huvides parim, kuid seistes
vastakuti vahetute kiusatustega, ei suuda me oma kavast kinni pidada. Kalduvus
anda järelekohest rahuldust pakkuvatele ahvatlustele on liiga tugev, et täita
ratsionaalseid ja pikaajalisi plaane.
*
E. Cioran väidab, et inimese, kellel on eeldusi sisemiseks
otsinguks, tunneb ära sellest: ülemaks igast edust peab ta kaotust, ta koguni
otsib seda, mitte küll muidugi teadlikust. Sest nimelt kaotus, alati olemuslik,
paljastab meid meie endi ees, lubab meil ennast näha nii, nagu Jumal meid näeb,
sellal kui edu võõrutab meid nii meie eneste kui üldse kõige tõest.
*
Jeesus ütles: "Ärge siis hakake muretsema homse pärast,
sest küll homne päev muretseb ise enese eest. Igale päevale piisab oma
vaevast" (Mt 6:33 jj).
*
Petrus Alphonsi teoses "Disciplina clericalis" 12.
sajandi algult: "Maailm sarnaneb sillaga; nõnda mine siis temast üle, aga
ära jää sinna pidama" (ld Seculum est quasi pons: transi ergo; ne
hospiteris).
*
Sadhu Sundar Singh ütleb palve väe kohta: "Kui lind
lendab, ei saa raskusjõud teda alla kiskuda, sest ta ületab raskusjõu tiibu
lehvitades. Kui aga tiivad ära lõigata, tõmbaks raskusjõud linnu alla.
Kristlaste tiibadeks on palve. Palvetajad vabanevad selle maailma muredest ning
võivad palve läbi lennata taevasse. Ükski maapealne jõud ei saa neid alla
tõmmata. Nad lendavad ikka kõrgemale, kuni viimaks jõuavad Jumalani ja leiavad
Temas rahu."
*
Inimolenditel puudub vahetu juurdepääs TÕELUSELE. Me peame
leppima sellega, et kõige targemad meie seast konstrueerivad mudeleid, mis
tõlgendavad kogemusi, empiirilisi andmeid. Loovad mudeleid, mis on käibel seni,
kuni nad tõrgeteta toimivad.
*
Martin Luther "Väikeses katekismuses": "Me
peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma ligimese peale ei tunnista valet,
teda ei reeda, keelt ei peksa ega tõsta tema peale laimujutte, vaid et me teda
vabandame, räägime temast head ja kääname kõik asjad hea poole." Täitsa
pöörane - usuisa soovitab tõe näkku ütlemise jms asemel ligimest vabandada ning
käänata kõik asjad hea poole. Aga midagi ei ole teha - kuna täit tõtt me ei
tea, on ainus tee teisele liigategemist vältida, üritada näha teda paremas
valguses. Nagu Paulus soovib: "et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti
selle sisse, kes on pea - Kristus" (Ef 4:15).
Inimestevahelisele tõeütlemisele on vaja filtrit, ja selleks
on armastus. Teistest hoolimine. Ilma hoolimiseta, ilma halastuseta öeldu ei
ole viimses mõttes üldse "tõde". Miks peaks see, mida mina kellestki arvan,
olema tõesem kui see, mida tema tunneb ja näeb? Kui Jumal on lõpmata halastav
ja armuline, - eks pea meiegi püüdma olla suuremeelsed?
*
Nagu armastus vajab tõde, nõnda vajab ka tõde armastust.
Armastus ja tõde on lahutamatud. Ilma armastuseta muutub tõde külmaks,
ebaisikuliseks ja rõhuvaks inimeste igapäevaelus. Tõde, mida me otsime, tõde,
mis annab tähenduse meie eluteele, valgustab meid iga kord, kui meid puudutab
armastus. See, kes armastab, mõistab, et armastus on tõe kogemine ning see avab
meie silmad, et näha tegelikkust uuel viisil, ühiselt oma armastatuga.
*
Autentses ärkvel-seisundis pole pinget. On vaid erk
kohalolek. Sa oled kohal kogu oma olemusega, keha iga rakuga. Kogu su
tähelepanu on praeguses hetkes. Selles pole ruumi unistamisele ega
meenutamisele. Oled heitnud kõrvale probleemide koorma. Oled oma Mina
unustanud. Selles pole sinu isiksust, kui nii võib öelda. Ja ometi oled sa
rohkem sina kui kunagi varem.
*
Aga võib-olla ongi hea, et küllus ei too rahulolu. Et peab
otsima edasi: mis on, mille nimel tasub vaeva näha? Paraku, ega see nii
lihtsalt ei käi. Inimene leiab ikka midagi jõukohasemat, millele oma aega ja
aju kulutada. Nii saab ka tänane päev enne otsa kui aru saad. Aga - ehk mõni
mõtleb. Ja mõistab.
*
On lausa ütlematult raske aksepteerida tõika: suurem osa
igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis
mitte millestki loobuma.
*
Paraku - kõike muud siin elus saab juurde tekitada, ainult
mitte aega. Inimesed kannatavad ajanappuse all seda enam, mida jõukamad nad on.
Rikastel on rohkem võimalusi. Kellel on raha ja mõjuvõimu, selle tunnid näivad
olevat rohkem väärt. Ja nii, nagu mõni soetab endale ägeda auto, et oma edukust
demonstreerida, tuntakse juba enesest lugupidamise nimel kiusatust elada pideva
kiirustamise tähe all - näidata kogu maailmale, kui tähtis isik ollakse.
Ajapuudus on hind, mida inimene maksab pakkumiste ülekülluse eest.
*
Meil on igati põhjust mäletada eredalt noorpõlve elamusi,
kui maailm oli veel uus, sest nii palju muutusi kui siis ei ole me hiljem enam
kogenud. Esimene armastus on vaid kord elus. Mida rohkem kordi midagi - ka
meeldivat! - kordub, seda vähem mälestusi säilib neist mälus - oleks ju
mälumahu raiskamine jätta meelde ammugi
harjumuspäraseks saanud asju väikeste variatsioonidega. Kuid mida vähem
mälestusi mingist elujärgust on säilinud, seda lühem tundub see meile
tagasivaates. Vanusega üha kiiremini kihutav aeg on hind selle eest, et me
elust õpime.
Mida rohkem ka keskeas igast hetkest meeltega intensiivselt
tajutakse ja teadlikult mällu talletatakse, seda rikkam ja pikem tundub too aeg
tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele, meenutades,
palju-palju pikem kui õhtupoolik, mis sai veedetud hajameelselt uneldes. Andes
oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.
Me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena. See,
kes tunnetab elu siin ja praegu kõikide meeltega, mitte ainult ei taju
täpsemalt hetki, millest ta elu koosneb, vaid ta suudab neid ka rohkem nautida.
Subscribe to:
Posts (Atom)