Sunday, April 5, 2020

Toomas Paul "Sammhaaval astuda"


Ainus küsimus, mis mind tõeliselt huvitab, on niisugune, mis inimlikule otsustusele ei allu. Kui niisuguseid küsimusi ei oleks, milleks meile siis Jumalat vaja oleks? Me pöördume Jumala poole ainult selleks, et taotleda võimatut. Võimalikkuse jaoks piisab inimestest. (Lev Šestovi sõnad)

*

Kasvada ja areneda on palju, nii mõistmises kui ka suutmises. Aga see ei sünni vanemas eas iseenesest nagu lapsel, vaid silme ees peab olema kättesaamatu siht, mille poole pöörduda.

*

"Ma püüan taibata Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Ta kannatuste osadust, saades Tema surma taoliseks, et ehk kuidagi jõuda ülestõusmisele surnuist. Ei mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte, seepärast, et Kristus Jeesus minugi on kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud, ühte aga ma ütlen: ma unustan kõik, mis taga, ja sirutan eeloleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna järele Kristuses Jeesuses." (Fl 3:10-14)

*

Lewis Carroll jutustab, kuidas Imedemaal eksinud Alice küsib Irvikkassi käest: "Kuhupoole ma peaksin minema?" Kass vastas: "Oleneb sellest, kuhu sa tahad jõuda."

*

Milline on tark õppejõud? Kas see, kes loengul loeb oma õpikust ette ning eeldab, et eksamil vuristad laitmatult sama teksti talle peast? Oh ei. Korralik professor teab lõpmata palju rohkem ning auditoorium tunneb - see, mida ta sel korral põnevat räägib, ei ammuta teda tarkusest tühjaks, vaid on lihtsalt nire, mis üle ääre meieni voolab.
Tõepoolest tark, oma ainet tundev ja armastav õppejõud on enesekindel, ent samal ajal on ta ego peidus: ta pole enesekeskne. Ta energia pole suunatud auditooriumis domineerimisele, vaid selles harmoonilisele eksisteerimisele - üliõpilaste kaasahaaramisele. Tegelikult, aeg-ajalt me kõik toimimegi nõnda. Sukeldudes ülepea mingisse töösse, ei vastanda inimene end keskkonnale, ei näe ennast tähtsa olendina, kelle eesmärgid ja kavatsused on üle kõige, vaid tunnistab end osana ümbritsevast ja üritab selles anda endast parima.

*

"Kui on olemas selline asi nagu kõrgemast reaalsusest lähtuv inspiratsioon, siis võib-olla on just neurootiline temperament sellise inspiratsiooni peamine tingimus." (William James)

*

Filosoof Edmund Husserl ütleb aja fenomenoloogiat käsitledes: me kuuleme laulu noothaaval, aga meie tuleviku- ja minevikutunnetus ehk mälu ja ootused muudavad selle meloodiaks.

*

Inimene on suuteline üsna paljust loobuma, kui tal on selleks silme ees selge siht. Enesekontrolli ja eneseregulatsiooni esimene samm on eesmärgi seadmine.

*

Vahel tundub nii, et inimene muretseb meelsasti suurte asjade pärast, et pääseda hoolimast tollest tühisest, mis on tõepoolest tema meelevallas.

*

Õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest.

*

Kui lugeda eneseabiõpikuid, selgub, et juhendeid järgides on võimalik alati veel paremaks saada, ja kui edasiminekut ei toimu, on inimene ise süüdi selles, sest ta pole piisavalt pingutanud. Lähtepunkt on, et kõik on võimalik, kui piisavalt uskuda enesesse ja tahta. Kuid nagu on kirjeldanud taani sotsioloog Rasmus Willig, hakatakse seetõttu end probleemide ilmnemisel hurjutama: välisest, ühiskonna kriitikast saab sisemine enesekriitika. Ja katsu sa selle sisemise näägutaja küüsist pääseda!

*

Me võime teada, mis on meie endi huvides parim, kuid seistes vastakuti vahetute kiusatustega, ei suuda me oma kavast kinni pidada. Kalduvus anda järelekohest rahuldust pakkuvatele ahvatlustele on liiga tugev, et täita ratsionaalseid ja pikaajalisi plaane.

*

E. Cioran väidab, et inimese, kellel on eeldusi sisemiseks otsinguks, tunneb ära sellest: ülemaks igast edust peab ta kaotust, ta koguni otsib seda, mitte küll muidugi teadlikust. Sest nimelt kaotus, alati olemuslik, paljastab meid meie endi ees, lubab meil ennast näha nii, nagu Jumal meid näeb, sellal kui edu võõrutab meid nii meie eneste kui üldse kõige tõest.

*

Jeesus ütles: "Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest. Igale päevale piisab oma vaevast" (Mt 6:33 jj).

*

Petrus Alphonsi teoses "Disciplina clericalis" 12. sajandi algult: "Maailm sarnaneb sillaga; nõnda mine siis temast üle, aga ära jää sinna pidama" (ld Seculum est quasi pons: transi ergo; ne hospiteris).

*

Sadhu Sundar Singh ütleb palve väe kohta: "Kui lind lendab, ei saa raskusjõud teda alla kiskuda, sest ta ületab raskusjõu tiibu lehvitades. Kui aga tiivad ära lõigata, tõmbaks raskusjõud linnu alla. Kristlaste tiibadeks on palve. Palvetajad vabanevad selle maailma muredest ning võivad palve läbi lennata taevasse. Ükski maapealne jõud ei saa neid alla tõmmata. Nad lendavad ikka kõrgemale, kuni viimaks jõuavad Jumalani ja leiavad Temas rahu."

*

Inimolenditel puudub vahetu juurdepääs TÕELUSELE. Me peame leppima sellega, et kõige targemad meie seast konstrueerivad mudeleid, mis tõlgendavad kogemusi, empiirilisi andmeid. Loovad mudeleid, mis on käibel seni, kuni nad tõrgeteta toimivad.

*

Martin Luther "Väikeses katekismuses": "Me peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma ligimese peale ei tunnista valet, teda ei reeda, keelt ei peksa ega tõsta tema peale laimujutte, vaid et me teda vabandame, räägime temast head ja kääname kõik asjad hea poole." Täitsa pöörane - usuisa soovitab tõe näkku ütlemise jms asemel ligimest vabandada ning käänata kõik asjad hea poole. Aga midagi ei ole teha - kuna täit tõtt me ei tea, on ainus tee teisele liigategemist vältida, üritada näha teda paremas valguses. Nagu Paulus soovib: "et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus" (Ef 4:15).

Inimestevahelisele tõeütlemisele on vaja filtrit, ja selleks on armastus. Teistest hoolimine. Ilma hoolimiseta, ilma halastuseta öeldu ei ole viimses mõttes üldse "tõde". Miks peaks see, mida mina kellestki arvan, olema tõesem kui see, mida tema tunneb ja näeb? Kui Jumal on lõpmata halastav ja armuline, - eks pea meiegi püüdma olla suuremeelsed?

*

Nagu armastus vajab tõde, nõnda vajab ka tõde armastust. Armastus ja tõde on lahutamatud. Ilma armastuseta muutub tõde külmaks, ebaisikuliseks ja rõhuvaks inimeste igapäevaelus. Tõde, mida me otsime, tõde, mis annab tähenduse meie eluteele, valgustab meid iga kord, kui meid puudutab armastus. See, kes armastab, mõistab, et armastus on tõe kogemine ning see avab meie silmad, et näha tegelikkust uuel viisil, ühiselt oma armastatuga.

*

Autentses ärkvel-seisundis pole pinget. On vaid erk kohalolek. Sa oled kohal kogu oma olemusega, keha iga rakuga. Kogu su tähelepanu on praeguses hetkes. Selles pole ruumi unistamisele ega meenutamisele. Oled heitnud kõrvale probleemide koorma. Oled oma Mina unustanud. Selles pole sinu isiksust, kui nii võib öelda. Ja ometi oled sa rohkem sina kui kunagi varem.

*

Aga võib-olla ongi hea, et küllus ei too rahulolu. Et peab otsima edasi: mis on, mille nimel tasub vaeva näha? Paraku, ega see nii lihtsalt ei käi. Inimene leiab ikka midagi jõukohasemat, millele oma aega ja aju kulutada. Nii saab ka tänane päev enne otsa kui aru saad. Aga - ehk mõni mõtleb. Ja mõistab.

*

On lausa ütlematult raske aksepteerida tõika: suurem osa igapäevasest kiirustamisest tuleneb lihtlabaselt sellest, et me ei ole valmis mitte millestki loobuma.

*

Paraku - kõike muud siin elus saab juurde tekitada, ainult mitte aega. Inimesed kannatavad ajanappuse all seda enam, mida jõukamad nad on. Rikastel on rohkem võimalusi. Kellel on raha ja mõjuvõimu, selle tunnid näivad olevat rohkem väärt. Ja nii, nagu mõni soetab endale ägeda auto, et oma edukust demonstreerida, tuntakse juba enesest lugupidamise nimel kiusatust elada pideva kiirustamise tähe all - näidata kogu maailmale, kui tähtis isik ollakse. Ajapuudus on hind, mida inimene maksab pakkumiste ülekülluse eest.

*

Meil on igati põhjust mäletada eredalt noorpõlve elamusi, kui maailm oli veel uus, sest nii palju muutusi kui siis ei ole me hiljem enam kogenud. Esimene armastus on vaid kord elus. Mida rohkem kordi midagi - ka meeldivat! - kordub, seda vähem mälestusi säilib neist mälus - oleks ju mälumahu raiskamine  jätta meelde ammugi harjumuspäraseks saanud asju väikeste variatsioonidega. Kuid mida vähem mälestusi mingist elujärgust on säilinud, seda lühem tundub see meile tagasivaates. Vanusega üha kiiremini kihutav aeg on hind selle eest, et me elust õpime.

Mida rohkem ka keskeas igast hetkest meeltega intensiivselt tajutakse ja teadlikult mällu talletatakse, seda rikkam ja pikem tundub too aeg tagasivaates. Tund aega huvitavat vestlust paistab tagantjärele, meenutades, palju-palju pikem kui õhtupoolik, mis sai veedetud hajameelselt uneldes. Andes oma ajale rohkem elu, anname ka elule rohkem aega.

Me kogeme ärksa tähelepanu seisundit rõõmuküllasena. See, kes tunnetab elu siin ja praegu kõikide meeltega, mitte ainult ei taju täpsemalt hetki, millest ta elu koosneb, vaid ta suudab neid ka rohkem nautida.