Mats Traat

 Taimi Sinnet

Inimesed surevad niikui tassid - 
üks elab hulk aega, mõragi sees, ega lähe katki,
teise pühib laualt kogemata hooletu käis,
kolmas puruneb ootamatult mõttetuse tipptunnil.
Kus on hing? Ja mis on õieti inimese ihu?
Kumbki ei leidnud rahu.
Isegi professor Tennmann oma raamatuis
ei osanud mulle ära seletada,
mis ootab mind pärast surma;
kas tõesti olen vaid kohvitass,
mis sööklaköögis suures nõudepesupalis
kildudeks läheb ja prügimäele visatakse?!
Tuli huligaanide ja röövlite aeg.
Otspooli Renu virutas kivi
läbi akna telerisse, kineskoop plahvatas,
klaasikild tungis mulle meelekohta,
pea purunes kui portselanist tass.
Ent kuhu sai minu hing?!
Ei taha, ei taha sündida uuesti
mõne kurjategija või prostituudi kujul!

*

Täpsustus endastmõistetava tõe juurde

Te ütlete: võitlus!
Siis lisate karmilt: võidelge!
Te kõrgendate häält: olete sündinud võitlema,
ja selgitate häbelikult: nagu me kõik.

Kuid te ei lausu targu, millest koosneb võitlus.
See tähendab, te pole midagi öelnud.

Mis on võitlus? 
Vaenlaste ja sõprade eraldamine.
Vahel läheb selleks kogu elu.

Mis on võitlus?
Valguse lülimine.
Kus on valgus, sinna tekib ka vari.

Mis on võitlus?
Varjude kõrvaldamine.
Aga ka varjude kõrvaldaja pole klaasist.

Võideldes ei või ka viimast unustada.

*

Armastus

See võbisev lind punus pesa,
kandis lillat sirelilund,
rõõmsaid unistusi, sumisevaid öid
ja õmbles kõik päikeseniidiga kokku.

Kui ta õhuline hele loss sai valmis,
saabus sügis.
Agarale ehitajale tuli meelde,
et ta on rändaja.
Ta süda oli kauguses, kus lauldi.
Ta tahtis kuulata mustades pilvedes
öötormide metsikut huiet.
Ning isegi raudkullid ei kohutanud teda.

Lendu tõustes pillas ta pesaservale
ühe sule.

Võtsin selle üles ja teritasin hoolega,
et üles tähendada hõõguvat laulu.
Kuid sõnad jooksid elavhõbedana õhtusse laiali
ja paberisse põles auk.