Viivi Luik:

Jah, ma ei oska kirjutada. Pole kunagi osanud. See, millest ma kirjutan, mida ma VÄLJENDADA tahan, sel pole mitte midagi pistmist kirjutamisega ega kirjutada oskamisega, vaid sõnaks muutumisega. Seda seisundit kirjeldatakse väga täpselt Uues Testamendis, kus apostel Paulus räägib sellest, kuidas "kõik loodu ägab" ja püüab lahti saada "kaduvuse orjusest".

Ma pean saama sõnade abil väljendada seda, et minagi kannan elu koormat nagu SINA, nagu NEMAD, nagu MEIE ja mis tunne on MINUL seda kanda. Mitte keegi muu ei saa seda minu asemel väljendada. Kui mina ei väljenda, siis see jääbki väljendamata. Sõnade otsimisest ja kirjutamise oskusest ei piisa, on vaja ise sõnaks muutuda, ja seda ei tea mitte keegi, kuidas see käib. Seda ei saa ka õpetada mitte keegi. Nii nagu sündimise ja suremisega peab igaüks ise hakkama saama, nii ka eneseväljendamisega. Ja see käib sõnaks, heliks või värviks muutumise läbi. Muu on käsitöö. On ameti õppimine ja selle ameti abil elatise teenimine. Kuid see ei ole maailma loomine. Nii nagu kunst oma algtähenduses on olnud ja on ikka veel loomine. Mitte õpitud amet, millega raha teenida, ka mitte eneseteraapia ega enese välja elamine, vaid looming. 

Viivi Luik, Hedi Rosma "Ma olen raamat"