Sageli on ükskõik milline tegutsemine parem kui tegevusetus, eriti kui oled klammerdunud olukorra külge, mis on sulle juba kaua aega meelehärmi valmistanud. Kui teed vea, õpid vähemasti midagi uut ja siis pole see enam viga. Kui ühele kohale tammuma jääd, ei õpi sa midagi.
*
Ootamine on suhtumine. Sisuliselt tähendab see, et tahad tulevikku, mitte olevikku. Sa ei taha seda, mis sul on. Tahad seda, mida sul pole. Iga ootamisega tekitad tahtmatult sisekonflikti endale vastumeelse olevikuhetke ja oma igatsetud kujuteldava tuleviku vahel. Seeläbi langeb su elu kvaliteet, sest sul pole olevikku.
*
Teel olles on loomulikult abiks see, kui tead, kuhu lähed, või vähemalt, kus suunas liigud. Kuid ära unusta: ainus tõeline ja reaalne osa sinu teekonnast on samm, mida astud praegu. Mitte miski muu. Mitte kunagi.
Sinu eluteel on sisemine ja väline eesmärk. Väline eesmärk on jõuda sihile, saavutada soovitu, mis kõik asub loomulikult tulevikus. Aga kui sinu siht või tuleviku teod hõlmavad nii suure osa su tähelepanust, et muutuvad olulisemaks sellest, mida sa praegu teed, siis ei märka sa oma teekonna sisemist eesmärki. Eesmärki, millel pole midagi pistmist sellega, k u h u sa lähed või m i d a sa teed. See puudutab hoopis su teadvuse kvaliteeti tol hetkel. Väline eesmärk kuulub aja ja ruumi horisontaalsesse dimensiooni, seesmine eesmärk kätkeb endas olemise süvendamist ajatu olemasoleva hetke vertikaalses dimensioonis. Su väline teekond võib koosneda miljonist sammust, sisemisel teekonnal on ainult üks samm: see, mida astud praegu. Mida rohkem sa ühte sammu teadvustad, seda enam mõistad, et selles sisalduvad nii teised sammud kui ka eesmärk. Siis saab sellest ühest sammust täiuse väljendus, suure ilu ja kvaliteedi kehastus. Siis viib see sind olemisse ja olemise valgus paistab sellest läbi. See on nii eesmärk kui ka seesmine teekonna teokssaamine. Teekonna iseendasse teokssaamine.
*
Hetkel, kui sa tõeliselt andestad, saad tagasi oma väe, mille olid kaotanud oma mõistusele ja mõtetele. Andestamatus on mõistusele omane seisund. Ei mõtete sünnitatud väärpilt endast ega ego suuda probleemide ja konfliktita ellu jääda. Mõistus ei saa andestada. Ainult s i n a saad. Sa oled olevikus, lähed oma kehasse, tunnetad olemisest tekkivat elavat rahu ja vaikust.
*
Kui sul on vaja vastust, lahendust või loovat ideed, peata korraks mõtted ja keskendu sisemisele energiaväljale! Tunneta vaikust ja rahu! Pärast on uued mõtted värsked ja loomingulised. Mõttetegevuse puhul ongi kasulik harjuda mõtlemise ja sisemise kuulamise vahel edasi-tagasi käima. Selle kohta võiks öelda, et ära mõtle ainult peaga, vaid kogu kehaga!
*
Tõeline lunastus on vabadus - hirmust, kannatustest, tundest, et millestki on ikka puudu - ja selle kaudu vabanemine tahtmistest, soovidest ja klammerdumisest. See on vabanemine sundmõtetest, negatiivsusest ja eelkõige minevikust ning tulevikust kui psühholoogilisest vajadusest. Su pea ütleb, et sinna siit ei saa. Selleks peab midagi juhtuma või toimuma. Su mõistus ütleb, et selleks on vaja aega, et pead midagi leidma, klaarima, saavutama, saama, keegi olema või midagi mõistma, enne kui on võimalik saavutada täius. Sa näed lunastust ajas, aga tegelikult on see kõige suurem takistus sinu teel. Sa arvad, et siit sinna ei saa ja see, kes oled praegu, pole siin ja praegu. Sinna saab siis, kui mõistad, et sa juba oled seal. Jumala leiad siis, kui mõistad, et sa ei pea teda otsima. Lunastuse leidmiseks pole üht ega õiget viisi - kasutada võib mitut teed, kuid ükski neist pole kohustuslik. Minna aga saab ainult praeguse hetke kaudu. Olevik on ainus tee lunastuseni.
Eckhart Tolle
No comments:
Post a Comment