Thursday, March 25, 2021

Vana hea

 Kahlil Gibrani "Liiv ja vaht" on mul tõenäoliselt käes olnud ca 10 a tagasi ka, sest paljud tsitaadid olen kunagi oma kadunud blogisse juba kord üles märkinud... Aga tundub, et ma ei ole muutunud, endiselt need mõtted meeldivad ja leidsin ka palju juurde :)

Inimene ei jõua võib-olla teisiti koiduni kui öö tee kaudu.

*

Seitsmel korral olen põlanud oma hinge:
Esimest korda siis, kui nägin teda alanduvat, et saavutada kõrget kohta.
Teist korda siis, kui nägin teda vigase ees lonkavat.
Kolmandat korda siis, kui talle anti valida kerge ja raske vahel ja tema valis kerge.
Neljandat korda siis, kui ta tegi halba ja lohutas ennast, et ka teised teevad halba.
Viiendat korda siis, kui ta sallis oma nõrkust. nimetades kannatlikkust oma tugevaks küljeks. 
Kuuendat korda siis, kui ta põlastas kellegi näo inetust, teadmata, et see oli üks tema enda maskidest.
Ja seitsmendat korda siis, kui ta laulis kiituslaulu ja pidas seda vooruseks.

*

Inimese kujutluse ja tema saavutuse vahel on vahemaa, mille ületab vaid igatsus.

*

Sina jood veini, et joobuda; mina joon, et vein teeks mu pea selgeks tollest teisest veinist.

*

Tõeline meis vaikib; omandatu seevastu on jutukas.

*

Kui kaks naist räägivad, ei ütle nad midagi; kui üks naine räägib, ütleb ta kõik ära.

*

Peaks sulle meeldima kirjutamine (ja ainult pühakud teavad, miks see sulle peaks meeldima), peavad sul olema teadmised, kunst ja võluvõime - teadmised sõnade muusikast, kunst olla ehe ja võluvõime armastada lugejaid.

*

Nad kastavad oma sule meie südamesse ja arvavad, et neil on inspiratsioon.

*

Laul, mis on peidus ema südame vaikuses, lööb kõlama lapse huultel.

*

Kui tahad omada, ära omaks kuuluta. 
Kui mehe käsi puudutab naise kätt, puudutavad mõlemad igaviku südant.

*

Armastajad ei emba teineteist, vaid midagi, mis on nende vahel.

*

Armastus ja kahtlus ei ole iial sõnagi vahetanud.

*

Pettus läheb vahetevahel õnneks, enesetapp on see aga alati.

*

Kui sa jõuad selle lõppu, mida peaksid teadma, oled selle alguses, mida peaksid aimama.

*

Ainult need, kel endal on südames saladusi, suudavad ära arvata meie südame saladused.

*

Jah, nirvaana on olemas: nirvaana on see, kui viid oma lambad rohelisele aasale, kui paned magama oma lapse või paned kirja viimase värsirea oma poeemist.

*

See, mida me igatseme ega suuda kätte saada, on kallim sellest, mille oleme kätte saanud.

Saturday, March 6, 2021

2020 viimane kvartal

5. nov

5. sept õnnelikult väsinud

 
10. sept

9. okt 

27. okt

28. okt 




20. nov agilitytrenn

21. novembril tähistasime Love Actually 2. aasta täitumist Paunküla matkarajal, nüüd mõned pildid Martti varasalvest:


Love kutsus lapsi ujuma! Talisuplus on kuum teema!


ja ega lapsed kaks korda öelda ei lasknud! 

Kristi jagab maiuseid ja mida teeb Love?!

Perekond ja tädid :D

maaliline


Love õhtul uhkete kingitustega, aitäh!!!

24. nov

26. nov õhtusöök

26. nov musihetk

27. nov trenn

18. dets 



19. dets minu ainus pilt toredast päevast!

19. detsembril Viru raba lähistel jalutamas ja Aimi sünnipäeva ja jõule tähistamas! 


20. dets - kuusk sai majja!

Agility 2020

 Otsisin üles sportkoer.com lehekülje ja sealt näeb statistikat, mitmel ametlikul võistlusel oleme sel aastal käinud ja pakkuge? 

Seitsmel! Esikohti 5, teisi ja kolmandaid kohti mõlemaid 2 ning disklahve 7 :D

Nende hulgas esimest korda ka EJRTÜ korraldatud russellite meistrivõistlused 25. septembril, kohtunikuks Stefanie Semkat. 

Mida ma mäletan, on see, et Love oli liiga paks ning üldiselt rahule ka endaga ei jäänud! Aga kuidagi koperdi-koperdi poodiumile siiski saime, xs-klassis Chilli Tiinaga essad (!!!), Lumi Kristiga teised ja meie Lovega kolmandad. Praegu mõtlen, et hea, et toimus üldse! 


Lexberryde pere

Sunday, February 28, 2021

Selle kevade tervitus

 Klikimeedia ei väsi toonitamast, kui oluline on kunstniku, kirjaniku või helilooja teoste juures autori isik, tema eraelu ja kõik, mis sellega seotud, sest kunstniku eraelu põhjalik tundmine aitavat paremini mõista tema teoseid.

Sellel hästi ettevalmistatud ja hoolega kobestatud pinnasel lokkab terve leegion kirjanduse- ja kunstiuurijaid, kes ei analüüsi enam teoseid, vaid teenivad oma raha hoopis hõlpsamalt ja toidavad oma pead hoopis kavalamalt. 

Nad paljastavad kunstniku niinimetatud inimlikke külgi, jahivad niinimetatud saladusi ja püüavad tõestada, et tabamatu on tabatav ja paljastamatu on paljastatav, ning lõppkokkuvõttes kinnistavad tänapäevainimeste alateadvusse vana salakavalalt proletkultlikku hoiakut, mis toonitab, et mis see raamatu kirjutamine või pildi tegemine siis ikka ära ei ole.

Siinkohal tuleb meelde üks ammune ja omal ajal laialt levinud lugu Nõukogude Vene kirurgidest-materialistidest, kes, vastu tulles ülemuste soovile, kinnitasid, et nad on küll palju lõikusi teinud, rinnakorve ja kolpasid avanud, kõiksorti organeid lõikunud, kuid inimese hinge pole üles leidnud ega kordagi näinud.

Samuti ei olevat nõukogude kosmonaudid mitte kordagi näinud ilmaruumis sedasamust Jumala-nimelist vanameest. 

Kunstniku loomingut ainuüksi tema eluloo põhjal analüüsides tuleb välja täpselt seesama, mis nõukogude kirurgidel. On küll lihakeha, avatud rinnakorv, aju, süda ja igat sorti organid, kuid hinge pole näha kuskil.

Kes ei oleks kuulnud lihtmeest praalimas: "Mina teeksin ise kah sihukese pildi valmis, kui ma aga kätte võtaks! Ma võiksin kah sedamoodi luuletada, kui oleks aega!"

Nüüd on aeg edasi läinud ja lihtmehel julgust rohkem. Nüüd ta teebki pildi valmis ja luuletab, mis laksub. Paneb CV-sse elukutse lahtrisse kirja kunstnik või kirjanik.

Maailmakirjanduse vana kala Thomas Mann aga teatab meile endiselt: "Kirjanik on see, kellele kirjutamine on raskem kui teistele inimestele." Võite kindlad olla, et ilmaasjata ta seda ei ütle. Täpselt sedasama võiks öelda ka mõni kujutava kunsti korüfee, sel juhul kõlaks lause nii: "Kunstnik on see, kellele joonistamine on raskem kui teistele inimestele."

*

Töö üks suur saladus on see, et pühendumisega tehtud töö peaeesmärgiks ei ole tulu, vaid töö ise. 

*

Kuid me ei saa enam silmi kinni panna selle ees, et müüt tõejärgsest maailmast aitab kurikavalalt kaasa ühe hoopis teistsuguse inimtõu kujundamisele. See, mida täna nimetatakse hellitavalt tõejärgseks maailmaks, pole ju tegelikult midagi uut. Kõik, kes teavad, mida kujutas endast Nõukogude Liidu ja sõjaeelse Saksamaa lauspropaganda, teavad ka seda, et tegemist oli tõe moonutamisega, suure valega, mida terved rahvad uskuma jäid. Tõejärgse maailma tegelik nimi on propagandale allutatud maailm, valetav ja valet uskuv maailm.

Inimtõug, mida valetav maailm vajab ja mida ta valetamise abil kujundab, ei tee tõepoolest tõel ja valel vahet, vaid allub ajupesule ja seetõttu on seda inimtõugu äärmiselt mugav juhtida ja valitseda. See tõug sarnaneb robotitele, kellele on ükskõik, kas paistab päike või on pime, kas ümberringi on prügimägi või park, kas töö, mida nad teevad, hävitab või ehitab.

Võib-olla pole kõigi tänapäeva maailma ähvardavate katastroofide põhjuseks mitte miski muu, kui see, et inimvaimu püütakse vahetada iga hinna eest tuluks ja kasumiks. Siit hoiatav järeldus: niipea, kui inimene kaotab võime tõel ja valel vahet teha, kaotab ta ka armastusvõime ning eneseväljendamise vajaduse. Sellega lakkab inimene olemast vaimne olend. Kohe, kui inimene lakkab olemast vaimne olend, kaotab ta oma otstarbe maailmas.

*

Leigusest ja hirmust hoolimata on igas inimeses üks tuluke tuha all ehk teiste sõnadega uinuv võime teisi ja iseennast üllatada ning oma miinused ühel hetkel plussideks kriipsutada. Nii nagu iga inimese nahal ja lihal on iseparanemise ja haavade kinnikasvamise võime. 

*

Hiljuti ilmus eesti keeles Christopher Browningu raamat "Tavalised mehed", alapealkirjaga "101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas". Olgugi, et Teine Maailmasõda on juba kauge nagu kiviaeg, on tänase maailma juured seal, ning sellepärast tasub tähele panna, mis siis tegelikult toimus. Mis ajastule tooni andis. Tuleb välja, et tooni andsidki tavalised inimesed, kellele oli tähtis nende teenistus. Võib ka öelda, et tooni andiski teenistus. Browningu raamatu tutvustuses võetakse see asi lühidalt kokku: "Pataljoni liikmed ei olnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised peamiselt tööliste hulgast pärit keskealised mehed. Kuidas võisid neist saada massimõrvade kuulekad täideviijad?"

Ja teine tsitaat, mille autor on Urmas Roht (Peaaegu hääletu kevad. - Eesti Loodus 2020, nr 5): "Harvesterimehed, kes lindude pesitsusajal puid laasivad, on mulle rääkinud, kuidas vastu kabiiniakent lendavad robinal linnumunad ja väikesed pojad. Kui see pole tahtlik looduse mõrvamine, siis mis see on?" 

Lisaks tsiteerin ka eelmise tsitaadi kommentaari, mille autor on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi: "Ilmselt jääb lugejatele Urmas Rohu kirjutisest pikaks ajaks mällu pilt langetustraktori aknale pudenevatest linnumunadest ja -poegadest. See on argipäev Eestimaa metsas. Need ei ole virtuaalsed linnud mõnest arvutimängust, vaid päris ja elusad, keda seadus sõnades justkui kaitseb... Kriisi ei ületa me seni, kuni peame metsa ja põldu eelkõige ressursiks, kust tuleb saak kätte saada võimalikult tõhusalt."

Ja jõudsimegi tagasi teenistuse juurde. Nagu eespool nimetasin, kuulub teenistuse juurde inimlikkuse reetmine, mis käib argielus lihtsalt nagu ükskordüks. Lihtsalt sa mõtled kriitilisel hetkel oma autoliisingu, eluasemelaenu ja laste kooliraha peale, pead lõuad, ei nimeta asju nende õigete nimedega, ja ongi tehtud. 

Võib edasi teenida.

*

Raamatud, kirjandus, kui nad üldse midagi võivad, siis nimelt seda: julgustada inimest elama seda elu, mis on tema oma, seda ainuvõimalikku ja imelikku. Öelda talle: sellest pole midagi. Kõik on imelik, kõik on imelikud. 

*

Väärikust ega südametunnistust ei anna inimesele ükski kursus, seminar ega doktorantuur, nende tekkimiseks on tarvilik iseenda ja iseenda läbi kaasinimeste mõistmine ning inimeste erinevuse ja samas ka inimeseks olemise ühise kogemuse teadvustamine.

*

Tsitaat Doris Lessingult (Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2018): "Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne dissidentlik arvamus."

Kes ei oleks mingi grupi liige! Igaühel on oma tuttavate ring, oma sõpruskond. Töökaaslased. Igat üksikut inimest ümbritseb alati see enamik, kelle arvamus loeb, maksab ja tema elukäiku määrab. Enamasti moodustuvad sõpruskonnad inimestest, kes tunnevad teatavat vaimset ühtekuuluvust. Ja seetõttu võetakse samasse gruppi kuuluva inimese eriarvamusel olekut kui reetmist, kui ühiste väärtuste hülgamist. 

Kuigi need niinimetatud ühised väärtused võivad olla mingi ühiskonnas parajasti leviva järjekordse ajupesu tulemus. 

*

Kui keegi ütleb tõdede paljususe kuulutajate seas, et tõde on üks, või räägib võrdsusekuulutajate ringis, et ta on järele mõtelnud ja leiab siiski, et kõik inimesed ei saa olla võrdsed, kuna neil on täiesti erinevad vaimuanded, võimed ja kalduvused, siis satub see inimene enamiku silmis põlu alla. Kui ta aga neelab oma arvamused alla ja teeb oma südametunnistuse vastu, siis tunneb ta enese pärast häbi ja see häbi eraldab teda teistest. Ta ei kuulu enam enamiku hulka.

*

Nii et kui paavst Franciscus ütleb, et "rahu on midagi palju enamat kui sõja puudumine", siis tõenäoliselt peab ta silmas seda, et tegelikult algavad nii sõda kui rahu inimeste mõtetest, soovidest ja vaimsetest hoiakutest ning et sõda pole tingitud mitte niivõrd välistest olukordadest, kuivõrd inimeste sisemisest olekust ja ühiskonnas parajasti levinud väärtushinnangutest.

Siinjuures ei saa mainimata jätta üht inimese käitumisele omast nähtust, mis enamasti on rahulikel aegadel märkamatu, on nagu varjusurmas, kuid muutub aktiivseks ja ärkab ellu segastel aegadel, sõdade ja diktatuuridega ühenduses.

Täpsemini kui Doris Lessing seda ühes oma raadiovestluses väljendas, ei suudaks seda vist üldse sõnastada. Tsiteerin:

"...enamik inimesi, ükskõik, kas nad on siis mustad või valged, mehed või naised, vanad või noored, rikkad või vaesed, täidavad käske, olgu need käsud kuitahes metsikud ja julmad. See võimule kuuletumine ei ole lühidalt öeldes ainuomane sakslastele natside valitsuse all, vaid on osa üldisest inimkäitumisest." 

Arutute või võigaste käskude täitmist ei oska inimesed hiljem põhjendada millegi muu, kui üheainsa lihtsa lausega: "Mina ainult täitsin käsku!" Sinna pole midagi parata, et inimesed nii teevad, sellega tuleb arvestada.

[---]

Nii et kui poleks sõja toorainet, see tähendab, kui poleks massiliselt neid, kes täidavad käsku, või neid, kes ei julge suud lahti teha ja oma arvamust välja öelda, või neid, kes üldse midagi ei arva, või neid, kes himustavad ligimese vara, või neid, kes tahavad meelelahutust ja seiklust, või neid, kes lihtsalt tahavadki teisi tappa, siis poleks sõjad üldse võimalikud.

*

Euroopas on rahu ajal üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi. Rootsis on rahu kestnud koguni üle kahesaja aasta. Need inimesed ühelt poolt küll kardavad sõda, kuid teiselt poolt on nad mingis mõttes ka sõja vundamendiks, sest kes heaoluühiskonna inimestest ei tunneks vahetevahel keelatud ja hästi varjatud igatsust seaduslikult oma turvalisest igapäevaelu rutiinist välja astuda, kahtlast himu oma kodulaenude ja autoliisingute ahelad puruks rebida, oma tööandjaga arved klaariks teha, oma vanematest hinge tõmmata, seaduse loal mõneks ajaks oma naistele ja meestele kättesaamatuks muutuda, seaduse loal oma lastest eemale saada. Igapäevaelust täiesti legaalselt ja isegi väärikalt välja astuda ja alustada seiklust, mille nimi on sõda.

*

Üldiselt inimene mäletab selgelt ainult seda, mis teda on mingil erilisel viisil puudutanud, kuidagi kõnetanud, temas midagi äratanud. Sama lugu on ju raamatute lugemisega. Igaüks leiab tekstist just selle, mis teda kõnetab. Iseenda. Niisamuti on kõik mälestused mälestused iseenda leidmisest. Mälestus on alati subjektiivne.

*

Mõtlen, et kõik lapsed, kes midagi või kedagi tähelepanelikult vaatavad, on omamoodi külmad kaamerad, uuemat marki salateenistusriistad, sest nad salvestavad pidevalt tegusid, mida nad jälgivad, ajastut, mis neid ümbritseb, ja võtavad need salvestused tulevikku kaasa. Alati unustatakse ära, et lapsed näevad. Ja alati näevad nad midagi muud, kui meie arvame. Mis täiskasvanule on eluküsimus, ei lähe lapsele üldse korda. Sest see aeg, milles elab ja tegutseb täiskasvanu, on lapse jaoks juba möödunud aeg, pole tema asi...Ta ainult salvestab ja reageerib. See, mida ta praegu näeb, omandab tulevikus hoopis teise tähenduse, kui see, mida meie arvame.

*

Ma ei tea, kas kirjandusel on muud eesmärki peale selle eesmärgi, mis on inimesel. Inimene tahab argipäeva kütkest vabaks ja ihkab armastust. Kirjandusest otsib ta selleks tuge ja abi.

Viivi Luik "Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid" 2020

Monday, February 15, 2021

Riik ja rahvas

 Need kaks mõistet on vist igaühel selged, kes nende üle lähemalt järele ei mõtle, ja et suurem hulk seda tõepoolest mitte ei tee, siis ongi nad päris selged. Selgeid mõisteid aga sõnadega seletama hakata, tähendaks nende tumestamist, sest sõnadest saadakse ikka väga lahkuminevalt aru.

Nõnda võiks ilma pikema põhjenduseta öelda: riik on omakasule toetuv ühing. Kes seda õigeks ei pea, sel puudub veel selge riigi mõiste või teda on mõtlemine tumestanud. Ühel kui ka teisel korral võib nõu anda: muretse selgust, mitte aga mõtlemise kaudu.

Rahva kui niisuguse kohta ütleme ehk pärastpoole midagi tabavat, või kuigi me seda ei peaks tegema, siis poleks sellest ei rahval, riigil ega meil enestel suuremat hädaohtu karta, sest öeldud või ütlemata sõna ei anna kellelegi ega võta omakasu mõttes kelleltki midagi.

Kui nüüd riigi aluseks on omakasu ja kui riik on ikka kuidagi seotud mõne rahvaga, siis ei peaks omakasu unustama ei ükski valitsus, ükski rahvaliige, sest ainult nõnda võiks ülemuse ja alamuse vahel tekkida tõsine vastastikune arusaamine. et aga - nagu eespool tähendatud - sõnad mõisteid võivad tumestada, siis ei peaks kunagi omakasust rääkima. Iseäranis hoidugu selle eest need, kel on võim või keda on milleski usaldatud või kes ajavad ilma usalduseta riiklikke ja ühiskondlikke asju, sündigu see häätegeval või mõnel muul alusel.

Rääkigem ikka rahvast, rahva kasust, rahva huvidest, rahva tulevikust, rahva käekäigu parandamisest jne. jne. - sest meile enestele kui ka teistele meeldib see, - aga mõistkem rahva all ikka seisust, klassi, parteid, kihti, rühma, ringkonda või lihtsalt iseennast ja ainult neil korril ka omi sõpru ja lähemaid tuttavaid, kus omakasu teostamine seda nõuab. Nõnda talitab iga terve ja loomulik rahvaliige, kel on korralikult arenenud ühiskondlikud instinktid.

Leidub aga ka ebaloomulikke rahvaliikmeid: nemad kas ei oska omakasu õieti teostada (näit. tabatud vargad, kelmid, röövlid, valerahategijad, liiakasuvõtjad jne.) või neil on omakasust tume ja loomuvastane arusaamine - nad peavad omakasuks sedagi, kui nad oma vaimlisi ja hingelisi huvisid võivad rahuldada (mõned mõtlejad, kunstnikud, kirjanikud, ilmaparandajad jne.).

Ei ühtedel ega teistel taha leiduda lahedamat ruumi korralikus riigis: neid kas trahvitakse, pannakse vangi, saadetakse sunnitööle, lastakse mahagi või puuakse risti (Jeesus), sunnitakse kihvtikarikat tühjendama (Sokrates) ja põletatakse tuleriidal jumalatele meelepäraseks haisuks (Huss, Bruno). 

See kõik on vana ja pehkinud tõde, nagu eelmised nimed tõendavad. Sellepärast võiks ainult mööda minnes tähendada, et isegi ideeline Plato oma ideaalsest riigist kirjanikud ja kunstnikud mõelnud välja ajada ja mõtlejatele ainult siis ruumi anda, kui nad tahavad mõtelda nagu tema ise.

Aadamal ja Eeval paradiisis puudus nähtavasti alles õige arusaamine omakasust ja loomulikult arenenud inimesest, Mõistete selgitamiseks saatiski Jehoova nad vangitorni, mida hakati nimetama maailmaks, ja siin algas raske töö ning väike palk, mis tekitasid omakasulised mõtted - inimlikud mõtted.

Kaini ajal pidi inimkond juba õige kaugele arenenud olema, sest kuidas muidu võis ta mõttele tulla, oma venda malakaga maha lüüa. Jakob aga talitab juba päris kultuuriinimesena, kui ta oma pimedat isa ja kohtlast venda korraga petab - omakasu otstarbel.

Et aga selle kõrge kultuuri valitsemisel siiski ei jumalat, riiki ega rahvast ei leidunud, kes Jakobi taoliste rohkem arenenud inimkonna liikmete vastu midagi tõsisemat ette oleksid võtnud, siis on päris loomulik öelda: nimetatud kolmainus, s.t. jumalad, riik ja rahvas, tunneb lähemat huvi ainult nende vastu, kel on omakasust õige ja loomupärane arusaamine. Siit seletub, miks ühtedele võimaldub pillamine ka siiski veel - sageli eriti just siis, - kui teistel juba sõna otseses mõttes nälg varaks. 

Ometi näeme ajuti juhtumusi, kus midagi vastupidist ja ebaloomulikku sünnib, nagu seisaks terve riik või rahvas loomuvastastest inimestest koos. see avaldub nimelt neil korril, kus riik või rahvas kirjanikkude, kunstnikkude jne. eest püüab muretsema hakata, olgu ajutiste või alatiste ergutusrahade näol. Eksituse kõrvaldamiseks peaks aga siin asjale lähemale nihkuma ja sündmuste põhjani tungima, misläbi enamasti ikka leiaksime, et oletus, nagu võiks mõni riik või rahvas kui niisugune ebaloomulik olla, s. t. nagu võiks ta neid olevusi toetada, kel puudub omakasust õige arusaamine, on vormi ja sisu segamine, missugune nähtus õigusteaduses ja kunstis üsna sagedasti kordub. 

Pole ju sugugi kindel, nagu võiks iga mõtleja, kirjanik või kunstnik ebaloomulikkude sekka kuuluda, kel omakasust tume ja loomuvastane arusaamine. Otse selle vastu: leidub väga loomulikke mõtlejaid, kirjanikke, kunstnikke, isegi ilmaparandajaid. Ja kuigi riigi või rahva abi mõnele ebaloomulikule oleks määratud, siis peab kindlalt teadma: kas abisaaja veel elab, kui vana ta on, missuguses seisukorras on ta mõistuse poolest ja lõpuks - kas abi tõesti toetust tähendab või on tal sügavamad ja ulatuvamad eesmärgid?

Et meid õieti mõistetaks, selleks tuletame meele: riik annab ju ka kelmidele, varastele, valerahategijatele jne. vangimajade ülevalpidamise näol abi, aga kas tähendab see abi nende ebaloomulikkude toetamist? Kes seda usub, see ei tunne riiki ega rahvaid. Nimetatud abiandmisel on puhas kasvatuslik eesmärk: õpetada kinniistujad omakasu seltskonnapärasemalt teostama, nii et neid enam kunagi seaduserikkumises ei tabataks.

Kui nüüd riik abi jagab ka neile, kes ebaloomulikult ainult vaimlistele huvidele anduvad, siis peab küll arvama, et selles sammus toetamise asemel mõni sügavam tuum peitub, nagu see varastele, kelmidele jne. abiandmiseski tundub: abiandmisel on meeleparandamise püüd. Riik ja rahvas teavad, et vaimlistele huvidele andujad on enamasti ikka väga tundlikud. Kui neile vastutulelik ollakse, siis muutuvad ka nemad vastutulelikuks. Abiandmisel loodetakse, et kunstnik hakkab töid looma, mida needki võivad maitsta, kes kunsti ei armasta; et kirjanik hakkab raamatuid tootama, mida needki loevad, kes ajaleheski ainult kuritöid ja kuulutusi uurivad; et mõtleja õpib mõtteid avaldama, millest arusaamine mõtlemist ei nõua, ja et ilmaparandaja tõttab parandama ainult tabatud vargaid ja hakkab armuõpetust kuulutama kirjanikele, keda ei loeta, kunstnikele, keda ei armastata, mõtlejaile, keda ei mõisteta.

Ütlesime: riik on ühing. Aga ühingul on üsna täbar ilma liikmeteta läbi ajada. Sellepärast peab iga riik valvama, et tema alamad või kodanikud laiali ei jookseks. Nõnda oleksid riigipiirid loomuliku tarvidusega põhjendatud. See tarvidus tundub iseäranis väikseis riikes, kus piirid nii kergesti kättesaadavad. Siit seletubki, miks just väiksed riigid oma piiride pärast iseäranis muret tunnevad, aga siit leiab ka seletuse nähtus, miks kõik riigid aina piiride laiendamise peale mõtlevad. Mälestagem tsaariaegist või vaadelgem praegust enamlist Venemaad: aina piiride laiendamise sõjad selleks, et kodanikkude väljapääsmist riigipiirest raskendada.

Ühing võiks ju oma liikmete laiali jooksmist ka sellega takistada, et igale liikmele ühingus viibimine kasulikuks tehakse. Aga kui kõik kasu saaksid, kes peaks siis kahjud kandma? Jääb ainuke võimalus: kahjud teiste omasuguste, s.t. ühingute kaela veeretada. See tähendab sõda. Sõjast kasu saada võivad aga harilikult ikka ainult suured riigid, ükskõik kas nad ise kaasa sõdivad või ei, kuna väikestele aina kahjud rüppe langevad. Nõnda on jumalate, riikide ja rahvaste loomulik tahtmine.

Järgnevalt on romantiline utoopia uskuda, nagu võidaks väikses riigis viibimist kõigile kodanikkudele või rahvaliikmetele kasulikuks teha. Riiklises mõttes pole see tarvilikki, nagu seda kõik riikide ajalood tõendavad. Sagedasti palju tähtsam kui tegelik kasusaamine on usk kasusaamisse, sest muidu ei oskaks nii paljude mineviku ja oleviku taeva- ja maaliitude eluvõimu seletada. 

Rahvas nõuab usku.

Hoopis teine lugu on nende üksikutega, kelle hooleks usaldatud riiklikkude ja ühiskondlikkude asjade ajamine, kus tuleb kokku puutuda mitmesuguste ollustega, mida võib süüa, juua, suitsetada, tagavaraks koguda, tuttavatele edasi toimetada või lihtsalt sulaks ja krabisevaks ümber valada. Siin ei aita tühipaljas usk enam midagi, sest siin tõusevad loomulikud himud, mis hõõguvad maisest õhust ja mis kallutavad ka kainema iseloomu, on ju himude vastu võitlemises ainsaks kindlaks abinõuks himudele allaheitmine.

Et me aga loodusteaduse õitsengul elame, kus kõik loomulik poolehoidmist kipub leidma, olgu see loomulik raha, siid, kalliskivi, lõhnaõli, näovärv, viin, kohv, tee, riis, tubak, isegi leib ja suhkur, siis peaks riik selle eest muretsema, et ametnik, kelles amet eo ipso teatud loomulikud himud tekitab, neid himusid ka loomulikult võiks rahuldada. Peale kasvatuspaleusliku eesmärgi saavutamise toob loomulikkude himude loomulik rahuldamine ka valitsuse aluse kindlustamise kaasa, sest kui ametnik ametis oma instinktidele loomulikult võib anduda, siis saab temast peagi kõige kindlam valitsuse poolehoidja. Tarvilik oleks ainult, et niisuguseid poolehoidjaid võimalikult palju oleks ja et nad oma loomulikkude himude rahuldamise mõttes ministrist kuni uksehoidjani nii või teisiti end seotuna tunneksid. Nõnda võiks valitsus päris julgelt tulevikku vaadata, kuigi seal kohiseks üldine veeuputus. 

Siit järgneb loomulik näpunäide igale valitsusele: ära pane ühtegi inimesti vähegi vastutavamale kohale, kui tal on omakasust tume või loomuvastane arusaamine, sest ebausaldusvääriline riiklises mõttes on iga inimene, kes midagi tahab teha, ilma et ta omakasu õieti silmas peaks. Niisugusel ebaloomulikkude instinktidega inimesel on päris ükskõik, missugune valitsus pukil püsib, sest omakasuta tööd leidub ju igasuguse riiklise või ühiskondliku korra maksvusel.

Leidub aga inimene, kellest märgata võib, et ta ametivõimu omakasuliselt püüab tarvitada - olgu see inimene mees või naine, miilitsamees või varustusvalitseja, - siis võib teda riiklises mõttes ilma pikemata usaldada. Peaks aga veel selguma, et sel inimesel on tõsised demokraatilised põhimõtted, sest ta armastab ise ja laseb ka oma ametivendi elada, siis on see otse riikline varandus, sest ei ole ju riiklise aparaadi kindlustuseks miski nii tähtis, kui just demokraatilisel alusel loomulikkude instinktide loomulik rahuldamine.

Kui nüüd valitsusel korda on läinud loomulikult rahuldatud loomulikkude instinktidega ametnikkude kontingenti soetada, siis on üks raskemaist riiklisist põhiküsimusist lahendatud, sest on ju arusaadav, et loomulik ametnikkude hulk iseenesestki selle eest hoolitseb, et tema ja laiemate, energilistemate kihtide - nagu börsispekulantide, rahakursilangetajate, riigivaraga hangeldajate, erasahkerdajate, kõiksugu kotimeeste, sisse- ja väljaveo lubade saajate ning igal erialal leiduvate pügajate - vahel otstarbekohane kontakt jalule seatakse. Eriti kerge ja loomulik on see talitus sellepärast, et valitsusel alati võimalik on ka kõige loomulikumat, s.t. kõige omakasulisemat sammu tõsta ideaalsesse valgusse, temale vajutades kui mitte õiguse, siis ometi paratamatuse pitseri. Kildkondlised lahkhelid ei peaks kedagi heidutama, sest ärgu unustatagu: igal tervel ühiskondlikul instinktil on sama eesmärk - omakasu, vaidlust võib tekitada ainult küsimus, kes kõige enne eesmärgile peab jõudma ja missugusel määral: kes kõige enne võib rikastuda ühiskonna kulul kui loomulik ühiskonna liige. Nõnda koondub valitsuse ümber päratu hulk tõsiseid, loomulikke, elujõulisi poolehoidjaid, misläbi ta isegi veel siis võib jalul seista, kui tal juba puuduvad igasugused jalad ja ka jalgealune.

Leiduvad isikud, kes suud täis võttes igal parajal juhtumusel kinnitavad: rahvas ei usalda valitsust, kuid sõnadest ei pea keegi end heidutada laskma. Millal on mõni rahvas mõnda valitsust usaldanud? Tegid venelased seda tsaari ajal või teevad nad seda nüüd? Eks arva iga teine inimene, et iga võimumees on ostetav ja müüdav; et iga ametnik mõtleb ainult oma kõhu ja tasku täitmise peale ja et kroonukoti soputajad aina rikastuvad ja rikastuvad; et toitlus ja varustus kipub tähendama ainult üksikute liigtoitmist ja varastamist; et ühiskondlistes ettevõttetes, millele anduvad ikka paremad ja õrnemad ollused, valitseb harilikult logamus ja korralagedus, kus vana Juudas isegi võib meele heita? Aga mis on sest lugu, kel on sest häda? Kas valitsusel, mõnel ametnikul või ühiskondlikul tegelasel? Või millal on mõni valitsus selle peale tõsisemalt rõhku pannud? Ehk milleks seda? On rahvas kunagi ühtegi valitsust toetanud? Mis on rahvas? Paljas sõnaline ettekääne juristidele ja poliitikameestele, iseäranis taeva- ja maaliitlastele. Rahvast ei olegi, vähemalt ei saa teda meelte abil tabada, mõisteliselt reaalseks teha. On talupojad, keda võid peksta kuipalju tahad, kes aga ikkagi tolmavad nagu jahukott; on töölised, on ametnikud, on kaupmehed, on kirjanikud ja kunstnikud, on kõiksugu inimesed, on lõpuks inimeste hulk. Aga hulk on meeletu, hulk on tujukas, hulka ei või usaldada, tema peale ei või toetuda, teda võib ainult valitseda, tema kulul elada. Nagu ajalugu tõendab, võib usaldada ainult seisust, klassi, rühma, kildkonda. Sellepärast räägitakse ikka seisuse, klassi, kildkonna ja onupoja poliitikast ja sellepärast ongi nii mõistetav, miks iga valitsus rahva vastu loomulikult kurdiks jääb ja ainult üksikute ohkeid tähele paneb. Rahvas nõuab usku, nagu juba tähendatud, ja usklikud armastavad ohata. usu eest peakski iga valitsus kui kallima varanduse eest hoolitsema. Aga hoidku jumal, et rahva usk täitmist leiaks, sest mis väärtus oleks rahva silmas veel mõnel maa- või taevaliidul, kes ühel ilusal päeval maa või taeva elutarviduseks välja jagaks: väljajagamine hävitaks ju usu maa ja taeva sisse. 

Aga imestama ei pea kõige selle üle mitte, iseäranis jumalatest, riigist ja rahvast õige arusaamine võimaldab loomuliku leplikkuse ühiskondliku elu sagedasti otse katastroofiliste eriavalduste vastu.

1919

A. H. Tammsaare "Sic transit..." Artiklid. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1924. 
Autori tolleaegne kirjaviis on jäetud muutmata.

killukesi Tammsaarelt

Mehed on sedavõrd mehised, kui palju nad teatud silmapilkudel lapsed on. Sellepärast meeldivad just mehised mehed naistele, sest - naine armastab ju last.

(Armastus ja lapselikkus. Päevaleht 23.12.1911)

*

Meil puudub asjatundmine. Sest meil tükivad igal pool etteotsa mehed, kes arvavad, et kuna neil on kõige suurem suu ja isu, siis tunnevad nemad ka kõiki asju kõige paremini.

(Tõde ja õigus V. 1933)

*

Teie ei julge. Tähendab - Teil pole tahtmist. Tahtmine annab julguse.

(A. H. Tammsaare kirjad Lucie Martnale. 1907-1914)

*

Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu.

(Tõde ja õigus III. 1931)

*

Üks teeb, teine suurustab. Ja mis veel kõige kenam: kolmandad kuulavad ja vaatavad seda pealt ning lähevad suurustajaga, mitte tegijaga.

(Tõde ja õigus V. 1933)

*

Inimene armastab mõttetut sellepärast, et iga mõistlik mõte on kuiv, aher ja eluliselt väärtuseta. Iga loov mõte on teatud määral hullumeelne mõte, sest tema eeldab, et ei millestki võib midagi luua. 

(Naistevõrgutaja. 1923)

*

Te tahate elada nagu teised?
"Inimesel, kes kunstnikuks hakanud, pole õigus teiste viisil elada," ütleb Flaubert, üks suurematest kirjanduses, ja elas kui munk.

(Sic transit... Artiklid. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1924)

Saturday, January 23, 2021

Thursday, January 21, 2021

Näitused 2020

 9. augustil toimus traditsiooniline russellite erinäitus Kiilis. 

Love kirjeldus: 28 LEXBERRY’S SNOW STAR LOVE 28,5 cm; suurepärast kasvu, jõuline emane; kaunis pea ja ilme; hea pikkusega kael; sirge selg; hea sabaasetus; tugev luustik; suurepärane esiosa; tasakaalus nurgad; kaunis karvkate; tagant veidi kitsas, suurepärane iseloom; hästi esitatud.

Love tulemus: SP, Koht1, SK, PE2

Pilte Marttilt: 





27. septembril aga osalesime Särevere jahikoerte erinäitusel.

Love kirjeldus: suurepärast tüüpi, väga kaunis pea ja ilme, käär?hambumus, väga hästi asetsevad kõrvad, hea pikkusega kael, õiged kere proportsioonid, korrektne saba asetus ja hoiak, väga hästi arenenud luustik, tasakaalus nurgad ees ja taga, hea karvastruktuur, liigub tagant väga kitsalt, hea iseloom, hästi esitatud.

Love tulemus: SP, Koht1, SK, PE1, VSP

Mõlema näituse kohtunik oli Kalvo Kriisk Eestist. 

Pilte Marttilt: 








Monday, January 18, 2021

HingRing

EELKEEL 3 

Muud ma pole palunud, ei palu;
selget südant, seda palun küll - 
tahet taevast endas peegeldada
murdliku maailma vastuseks.

Anna valgustunde veres, vaimus,
et võiks ära tunda oma rada;
anna hinge heldust halastada,
anna jõudu jääda õiglaseks.

*

FRAKTALIA

Ta oli sündinud tantsijanna ja filosoofi kummalisest,
kõrvalseisjaile arusaamatuks jäävast abielust;
ilu ja tõe põgusast armuühtest, polaarsuste kokkukõlast
kesk kahvatavaid, varisevaid maailmu.
    Tema laubal liikusid varjud ja mängles mõte;
ta randmete graatsias peitus kuninglik aimamatus.
    Sinine, oi! tuikas veri ta soonis, mis peaaegu
läbipaistva naha all kord ilmudes, kord kadudes
moodusasid mõistatusliku mustri. See rütm, see rahu oli
temas ja tema - otsekui ookean - põhjatu, selge ja soolane
salapära.
    Ta ei tundnud iseennast ega oma mõju; suuril silmil
vaatas ta enese heiastust helkivais silmaterades, inimeste
imestuses ja rõõmus, raevus ja heitumuses. Ta oli olemas,
sellest oli küll; maailm kumendas temast läbi ja kujundas 
kujutlusi.
    Ükskord öö lävel pöördpeeglisse pilku heites
taipas ta äkki.
    Ta oli luuletus.

*

UNELÕHE 2

Võib-olla valu võlujõud vaid lõi
Sus viivuks helisema; kesköötund
Su kujutluse hetkeks keskendas
nii, et sest sündis sisendus ja sund;
jah, puhas pinev piin, mis pinguldus
ja võnkuma lõi mõistatuslik keel - 
õrn kõne katastroofist, mis Sus vaos
ja vaevu aland, aimamata veel,
kui kaugele Sind kannab tormlev voog,
mis piire purustab, kus uusi loob;
kas jõud, mis vallandab tuldpurskel mäe,
sealsamas sirutab ka päästva käe - 
kas surma mõistnud Sind on sisesund
või antud näha jumalikku und...

*

UNELÕHE 3

Kleit, mida ma ei ostnud, kõrvetab
mu kujutluse keha, laotudes
mu liikmeil lummuslikult kaunina - 
oh olematuid kohtumisi! 
                                                       ööd,
mis kasvab, kujuneb ja koguneb
kristallipurskeks,
pihtimuseks;
                                                       ööd.
mis purustab purpurse vahemaa
maailma, südame ja vaimu vahel -
                                                       ööd,
mis sulatab ja seostab, seletab,
siis vastutahtsi vaibub - värelev
viiv kasvav kallistuseks - 
                                                       karjatust,
mis haarab kaasa, läbematu, lämb,
mis lõhki käristab õhkõrna rüü
ja heidab meeleheite kõrvale!...

Ei kasva kinni kujutluse haav,
ei lakka liikmeid kõrvetamast see
kleit, mida ma ei ostnud -
                                                       piinav siid,
mis jääbki puruks käristamata.

*

KAURIS 3

Kogu elu ma olen Sind igatsend,
sõnaga söandamata.

Läbi Linnutee saarestiku
ujub taevane laev,
ilm maa pääle pöördunud.

Isa.

Mu keelil on vaikuse sõrmed,
mu südamel värelev vaev.

Üle mustvalge klahvistiku
plahvatab, ärev ja ülev,
valguse värviraev.

*

VARJUTUS 1

Valu annab aega ja teeb ruumi
kuulatada valgusheli, kerget kaduma
maailmade müras.

Tuikest tuikeni
annab tunda tõelus: puhastav
ja ainupinev andumuse rütm.

Lehvib vete kohal, lohutav,
riitussõnu selgusesse rüütav,
laulu alguse toob meelde:
ürgse puhtuse.

*

VARJUTUS 4

Kui läbi sinu jumalik ei kuma,
siis mida iganes sa kõneled,
see kõik on õled - tühi sõnakõla
ei anna valgust ega soojenda.

Sääl, pimeduse põhjas alasti
ja mädanev,
mu näotu, sootu, äraneetu - 
vend,
sa võta kokku end
ja anna nagu oled.

Anduja
saab andeks;
rändajast saab randuja
ja alanduja andelt üleneb.

*

VARJUTUS 12

Valgus, millest me võetud, ei hävi.

Algkujude lõputult liikuv ja lehviv,
lainetav, liblendav rida - 
valgus, millest sa võetud, ei hävi.

Las läbistab sind tema tera.

Läbi haavatavuse, häbi ja kaotuse
ometi kumab too kosmos, mis kohiseb
kõikide piirjoonte, kõikide riiete,
kõikide riikide all - 
rikkumatu ja uskumatu,
otsene kohene, vahetu voog

surmani lähedal.

*

MÜSTEERIUM 2

Iga ta suudlus on luuletus elukeelne;
luuletus suudlus, kus väreleb
leekveetlev varjatud mõistatus - 
armastussurm,
hümn, ülestõusmine.

Iga ta sõna on helkpilklev tulekaar;
vaikuse tume vesi
tuhatkordistab sõnumi: hoia
elavat.

Sõnatult tuksub
ta rind, mida puudutand üksi
truuduse sõrm.

*

VAIMU VÕLU 1

Ma mõtlen, mis mind kütkestab - 
                                                   Su nõtkus?
Su mõtestatus? mõistatuslikkus?
See ajatu ja aistiline rikkus
Su igas liigutuses, laulusuus;
metsloom või majesteet Su silmasäras?

Või rahutus, Su riimumatu raam?
Ei tea.
                    Mu vasak käsivars on vaba.
Kui vaja, võib Su kõrval jalutada
dramaatiliselt elegantne daam - 
kui aga arvad - 
                         viskame siit varvast;
küll kallistades küpseb arusaam.

*

VAIMU VÕLU 7

Tõmbub tumedaks lõpuks ning hüübib
veri mu värske haava
ja mu kuulmetes merekohin kord
kustutab Sinu nime
berliinisinise kõla,
huullõhise lille Havailt - 

või vaevalt.

See selleks liig imeline - 
hulljulge, hell, soolakasselge,
hirmhelisev, haigettegev - 
Su nimi on talisman, mantra 
pärit päevilt pärlendavailt.

*

PÄIKESERING 2

Leek, mida mäletad,
                                 toidab
tuleta päevi, hoiab
hinges ja tuisust pühib
puhtaks tasase toa.

Olgu sus olemissära.

*

SÜDA ON SÄDELUS 1

Su käsi puutus mu puusa
kui kogemust kogemata.
Ei, mitte armuke. Muusa,
ma vastasin kogelemata.

Pilk viivuks kui kiivusest parkus - 
pikk, peaaegu pahane.
Ah, armastus on nagu tarkus - 
ta andes ei kahane.

Mark langes, kirjale kleepus;
jah, paraku, nõnda on lood:
mis ühes elus on eepos,
on teisele episood.

Las muusika meeled viib kaasa
ja mõtted puhastab patust.
Kes juhuse abikaasa,
see armastab paratamatust.

*

SÜDA ON SÄDELUS 3

Pilguks vaid
puudutan pilguga Sind
otsekui püha puud.

Ega ma taha muud.

Kergeks Su kiirguses,
kargeks ja kauaks.

Voog, mis meid kannab,
viib pärale
valguseväärsena kõik.

*

SÜDA ON SÄDELUS 5

Sest armastus on kõiges, kõikjal, kõik.
Ka nähtamatult; jah, nii nagu päike
me üle heletab ka päeval pilvisel.

Ei ole pimedust; on elu pimesi - 
tuhm lahusoluks peetud läbinägematus.

Ei ole ülekohut, on vaid meelevald,
mis meeletusest kaetatud. See kõik
ürgselgelt kootud ülemmustrisse.

Loe:
silmist silmi ulatub see kiri - 
pilkkirgas, ülev, ühtesulav,
ka täna täituv tõelus:
tänutund.

Doris Kareva

Tuesday, January 5, 2021

Stepihunt

 Kuigi ma Stepihundi elust väga vähe tean, on mul ometi küllalt põhjust oletada, et teda kasvatasid armastavad, aga ranged ja väga jumalakartlikud vanemad ja õpetajad selles vaimus, mis peab kasvatuse aluseks "tahte murdumist". Selle õpilase puhul aga polnud isiksuse hävitamine ja tahte murdmine vilja kandnud, selleks oli ta liiga tugev ja kõva, liiga uhke ja vaimne. Selle asemel et hävitada isiksust, oli suudetud teda ainult iseennast vihkama õpetada. 

*

Kas see, mida meie nimetame "kultuuriks", vaimuks, hingeks, ilusaks, pühaks, on lihtsalt ammu surnud ja ainult veel paari meiesuguse narri poolt tõeliseks ja elusaks peetud kummitus? Kas ta on üldse kunagi tõeline ja elus olnud? Kas pole see, mille pärast meie, narrid, vaeva oleme näinud, alati olnud üksnes viirastus?

*

Iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib.

*

Intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel.

*

Elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda, nagu polekski see loobumine - kõiki neid kõrge elutarkuse armastatud ja sageli formuleeritud nõudeid on võimeline täitma üksnes huumor.

*

Tuhanded sellised võimalused ootavad teda, tema saatus tõmbab neid vastupandamatult ligi; kõik need kodanluse autsaiderid elavad selliste maagiliste võimaluste atmosfääris. Piisab eimillestki, ja välk lööb sisse.

*

Milleks siin üldse sõnu raisata, milleks rääkida asjust, mille teadmine on igale mõtlejale endastmõistetav, mille väljaütlemine pole aga kombeks?

*

Et inimene pole midagi juba valmisloodut, vaid vaimu kutsumus, sama väga igatsetud kui kardetud kauge võimalus, ja et teed sinna käiakse ikka vaid vähehaaval ning hirmsate piinade ja ekstaaside hinnaga - just nende harvade üksikute poolt, kellele täna tapalava, homme aga monument püstitatakse -, see aimus elab ka Stepihundis. Aga see, mida ta vastandina oma "hundile" eneses "inimeseks" nimetab, pole suuremalt jaolt midagi muud kui toosama kodanliku konventsiooni kuldse kesktee inimene. Tõelise inimese teed, surematu teed aimab ta ehk küllalt hästi, läheb ka mõnikord seda mööda tillukese kõhkleva jao edas ja maksab selle eest siis raskete kannatustega, valulise üksildumisega. Aga hingepõhjas on tal siiski hirm seda ülimat nõuet, toda tõelist, vaimu poolt otsitavat inimeseks saamist jaatada ja selle poole püüelda, seda ainsat kitsast surematuseteed mööda minna. Ta adub selgesti, et ees ootaksid veel suuremad kannatused, põlustamine, lõplik lahtiütlemine, võib-olla ka tapalava - ja kui selle tee lõpul meelitabki surematus, siis ei taha ta ometigi kõiki neid kannatusi kannatada, kõiki neid surmi surra. Kuigi ta mõistab inimeseks saamise sihti rohkem kui kodanlased, suleb ta siiski silmad ja ei taha teada, et meeleheitlik mina küljes rippumine, meeleheitlik mittesurratahtmine on kindlaim tee igavesse surma, samal ajal kui valmisolek surmaks, kestast koorumine, mina igavene muutustele andumine viib surematusse. 

*

Tee süütuse, mitteloodu, Jumala juurde ei vii mitte tagasi, vaid edasi, mitte hundi ega lapse juurde, vaid ikka kaugemale süüdiolekusse, ikka sügavamale inimeseks saamisse.

*

Loomad on enamasti nukrad. Ja kui inimene on väga nukker, mitte sellepärast, et tal on hambavalu või et ta on raha kaotanud, vaid et ta mõnel hetkel tunneb, kuidas kõik tegelikult on, kogu elu, ja ta on tõeliselt nukker, siis sarnaneb ta alati natuke mõne loomaga - ta ilme on kurb, kuid tõelisem ja ilusam kui muidu.

*

Võiks arvata, et maailmas on kõik kõige paremas korras, ainult kümmekond miljonit tapetud inimest lebab mullas. Ja vaata, kuigi sellised sõimuartiklid ei saa mind enam vihastada, teevad nad ometi mõnikord mu meele kurvaks. Kaks kolmandikku minu kaasmaalastest loevad sedalaadi lehti, loevad igal hommikul ja õhtul sellist tooni, iga päev neid töödeldakse, manitsetakse, ässitatakse, tehakse rahulolematuiks ja tigedaiks, ja kõige selle sihiks ja lõpp-punktiks on jälle sõda, järgmine, tulevane sõda, mis küllap on veelgi õudsem kui see, mis möödus. See kõik on selge ja lihtne, iga inimene võiks seda taibata, üksainus tund järelemõtlemist viiks samale tulemusele. Kuid keegi ei taha seda, keegi ei taha järgmist sõda ära hoida, keegi ei taha säästa ei ennast ega oma lapsi järgmistest miljonite tapatalgutest, kui ta odavamalt välja ei tule. Tund aega järele mõelda, viivuks endasse süveneda ja endalt küsida, mis määral maailmas valitsevas segaduses ja kurjuses osaletakse ja süüdi ollakse - just seda ei taha keegi! Nii lähebki kõik vana rada ja päev päeva järel valmistavad tuhanded inimesed innukalt järgmist sõda ette! Sellest ajast peale, kui ma seda tean, on see mind halvanud ja meeleheitele viinud, minu jaoks pole enam ei "isamaad" ega ideaale, kõik see on ju üksnes dekoratsioon nende härraste jaoks, kes järgmiseks mahanottimiseks valmistuvad. Pole mõtet midagi inimlikku mõelda, öelda, kirjutada, pole mõtet oma peas häid mõtteid veeretada - nende paari-kolme inimese kohta, kes seda teevad, tuleb päevast päeva tuhat ajalehte, ajakirja, kõnet, avalikku ja salajast istungit, mis kõik taotlevad vastupidist ja selle ka saavutavad.

*

Eelkõige õppisin ma seda, et need väikesed mänguasjad, moe- ja luksusesemed pole mitte ainult kassikuld ega maitsetused ega rahakate vabrikantide ja kaubitsejate leiutis, vaid et neil on õigustus, et nad on kaunid, mitmekesised, väike või õieti suur maailm täis asju, millel on kõigil ainult üks otstarve - teenida armastust, peenendada meeli, elustada ümbrust ja rikastada seda võluviisil uute armastusorganitega, puudrist ja lõhnaõlist kuni tantsukingadeni, sõrmusest portsigarini, vööpandlast käekotini. See käekott polnud käekott, rahatasku polnud rahatasku, lilled mitte lilled, lehvik mitte lehvik, kõik oli plastiline materjal armastuseks, maagiaks, ahvatlusteks, oli saadik, salakaubavedaja, relv, sõjahüüd.

*

Nii on alati olnud ja nii ka jääb, et aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma.

*

Ma mõtlen, et kõik meie, meiesugused nõudlikud ja igatsevad inimesed, liigse dimensiooniga inimesed, ei saaks üldse elada, kui peale selle maailma õhu poleks hingamiseks veel teist õhku, kui peale aja ei eksisteeriks ka igavik, ja see on tõelisuse riik.

Hermann Hesse 

Monday, November 16, 2020

august 2020


Oandu-Võsu matka algus 3. augustil

9. augustil Andineeme rannas





10. augustil teel sünnipäevale

enda meelest turvaliselt peidus?

11. august

14. augustil Viimsis kilomeetreid tegemas

16. august bossamas

17. august

22. augusti haigutus:

juuli 2020

 Agilitytrenni video 7. juulist alustuseks :)

8. juuli

14. juuli Peetris 

26. juulil Tagadil võistlemas

Love ja Lore jagasid sõbralikult poodiumikohad :)

ja 26. juulil sai preemiaks Love ka Raku järves supelda :)


28. juulil Raplas poetiirul, oli põhjust tähistada!