Klikimeedia ei väsi toonitamast, kui oluline on kunstniku, kirjaniku või helilooja teoste juures autori isik, tema eraelu ja kõik, mis sellega seotud, sest kunstniku eraelu põhjalik tundmine aitavat paremini mõista tema teoseid.
Sellel hästi ettevalmistatud ja hoolega kobestatud pinnasel lokkab terve leegion kirjanduse- ja kunstiuurijaid, kes ei analüüsi enam teoseid, vaid teenivad oma raha hoopis hõlpsamalt ja toidavad oma pead hoopis kavalamalt.
Nad paljastavad kunstniku niinimetatud inimlikke külgi, jahivad niinimetatud saladusi ja püüavad tõestada, et tabamatu on tabatav ja paljastamatu on paljastatav, ning lõppkokkuvõttes kinnistavad tänapäevainimeste alateadvusse vana salakavalalt proletkultlikku hoiakut, mis toonitab, et mis see raamatu kirjutamine või pildi tegemine siis ikka ära ei ole.
Siinkohal tuleb meelde üks ammune ja omal ajal laialt levinud lugu Nõukogude Vene kirurgidest-materialistidest, kes, vastu tulles ülemuste soovile, kinnitasid, et nad on küll palju lõikusi teinud, rinnakorve ja kolpasid avanud, kõiksorti organeid lõikunud, kuid inimese hinge pole üles leidnud ega kordagi näinud.
Samuti ei olevat nõukogude kosmonaudid mitte kordagi näinud ilmaruumis sedasamust Jumala-nimelist vanameest.
Kunstniku loomingut ainuüksi tema eluloo põhjal analüüsides tuleb välja täpselt seesama, mis nõukogude kirurgidel. On küll lihakeha, avatud rinnakorv, aju, süda ja igat sorti organid, kuid hinge pole näha kuskil.
Kes ei oleks kuulnud lihtmeest praalimas: "Mina teeksin ise kah sihukese pildi valmis, kui ma aga kätte võtaks! Ma võiksin kah sedamoodi luuletada, kui oleks aega!"
Nüüd on aeg edasi läinud ja lihtmehel julgust rohkem. Nüüd ta teebki pildi valmis ja luuletab, mis laksub. Paneb CV-sse elukutse lahtrisse kirja kunstnik või kirjanik.
Maailmakirjanduse vana kala Thomas Mann aga teatab meile endiselt: "Kirjanik on see, kellele kirjutamine on raskem kui teistele inimestele." Võite kindlad olla, et ilmaasjata ta seda ei ütle. Täpselt sedasama võiks öelda ka mõni kujutava kunsti korüfee, sel juhul kõlaks lause nii: "Kunstnik on see, kellele joonistamine on raskem kui teistele inimestele."
*
Töö üks suur saladus on see, et pühendumisega tehtud töö peaeesmärgiks ei ole tulu, vaid töö ise.
*
Kuid me ei saa enam silmi kinni panna selle ees, et müüt tõejärgsest maailmast aitab kurikavalalt kaasa ühe hoopis teistsuguse inimtõu kujundamisele. See, mida täna nimetatakse hellitavalt tõejärgseks maailmaks, pole ju tegelikult midagi uut. Kõik, kes teavad, mida kujutas endast Nõukogude Liidu ja sõjaeelse Saksamaa lauspropaganda, teavad ka seda, et tegemist oli tõe moonutamisega, suure valega, mida terved rahvad uskuma jäid. Tõejärgse maailma tegelik nimi on propagandale allutatud maailm, valetav ja valet uskuv maailm.
Inimtõug, mida valetav maailm vajab ja mida ta valetamise abil kujundab, ei tee tõepoolest tõel ja valel vahet, vaid allub ajupesule ja seetõttu on seda inimtõugu äärmiselt mugav juhtida ja valitseda. See tõug sarnaneb robotitele, kellele on ükskõik, kas paistab päike või on pime, kas ümberringi on prügimägi või park, kas töö, mida nad teevad, hävitab või ehitab.
Võib-olla pole kõigi tänapäeva maailma ähvardavate katastroofide põhjuseks mitte miski muu, kui see, et inimvaimu püütakse vahetada iga hinna eest tuluks ja kasumiks. Siit hoiatav järeldus: niipea, kui inimene kaotab võime tõel ja valel vahet teha, kaotab ta ka armastusvõime ning eneseväljendamise vajaduse. Sellega lakkab inimene olemast vaimne olend. Kohe, kui inimene lakkab olemast vaimne olend, kaotab ta oma otstarbe maailmas.
*
Leigusest ja hirmust hoolimata on igas inimeses üks tuluke tuha all ehk teiste sõnadega uinuv võime teisi ja iseennast üllatada ning oma miinused ühel hetkel plussideks kriipsutada. Nii nagu iga inimese nahal ja lihal on iseparanemise ja haavade kinnikasvamise võime.
*
Hiljuti ilmus eesti keeles Christopher Browningu raamat "Tavalised mehed", alapealkirjaga "101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas". Olgugi, et Teine Maailmasõda on juba kauge nagu kiviaeg, on tänase maailma juured seal, ning sellepärast tasub tähele panna, mis siis tegelikult toimus. Mis ajastule tooni andis. Tuleb välja, et tooni andsidki tavalised inimesed, kellele oli tähtis nende teenistus. Võib ka öelda, et tooni andiski teenistus. Browningu raamatu tutvustuses võetakse see asi lühidalt kokku: "Pataljoni liikmed ei olnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised peamiselt tööliste hulgast pärit keskealised mehed. Kuidas võisid neist saada massimõrvade kuulekad täideviijad?"
Ja teine tsitaat, mille autor on Urmas Roht (Peaaegu hääletu kevad. - Eesti Loodus 2020, nr 5): "Harvesterimehed, kes lindude pesitsusajal puid laasivad, on mulle rääkinud, kuidas vastu kabiiniakent lendavad robinal linnumunad ja väikesed pojad. Kui see pole tahtlik looduse mõrvamine, siis mis see on?"
Lisaks tsiteerin ka eelmise tsitaadi kommentaari, mille autor on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi: "Ilmselt jääb lugejatele Urmas Rohu kirjutisest pikaks ajaks mällu pilt langetustraktori aknale pudenevatest linnumunadest ja -poegadest. See on argipäev Eestimaa metsas. Need ei ole virtuaalsed linnud mõnest arvutimängust, vaid päris ja elusad, keda seadus sõnades justkui kaitseb... Kriisi ei ületa me seni, kuni peame metsa ja põldu eelkõige ressursiks, kust tuleb saak kätte saada võimalikult tõhusalt."
Ja jõudsimegi tagasi teenistuse juurde. Nagu eespool nimetasin, kuulub teenistuse juurde inimlikkuse reetmine, mis käib argielus lihtsalt nagu ükskordüks. Lihtsalt sa mõtled kriitilisel hetkel oma autoliisingu, eluasemelaenu ja laste kooliraha peale, pead lõuad, ei nimeta asju nende õigete nimedega, ja ongi tehtud.
Võib edasi teenida.
*
Raamatud, kirjandus, kui nad üldse midagi võivad, siis nimelt seda: julgustada inimest elama seda elu, mis on tema oma, seda ainuvõimalikku ja imelikku. Öelda talle: sellest pole midagi. Kõik on imelik, kõik on imelikud.
*
Väärikust ega südametunnistust ei anna inimesele ükski kursus, seminar ega doktorantuur, nende tekkimiseks on tarvilik iseenda ja iseenda läbi kaasinimeste mõistmine ning inimeste erinevuse ja samas ka inimeseks olemise ühise kogemuse teadvustamine.
*
Tsitaat Doris Lessingult (Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2018): "Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne dissidentlik arvamus."
Kes ei oleks mingi grupi liige! Igaühel on oma tuttavate ring, oma sõpruskond. Töökaaslased. Igat üksikut inimest ümbritseb alati see enamik, kelle arvamus loeb, maksab ja tema elukäiku määrab. Enamasti moodustuvad sõpruskonnad inimestest, kes tunnevad teatavat vaimset ühtekuuluvust. Ja seetõttu võetakse samasse gruppi kuuluva inimese eriarvamusel olekut kui reetmist, kui ühiste väärtuste hülgamist.
Kuigi need niinimetatud ühised väärtused võivad olla mingi ühiskonnas parajasti leviva järjekordse ajupesu tulemus.
*
Kui keegi ütleb tõdede paljususe kuulutajate seas, et tõde on üks, või räägib võrdsusekuulutajate ringis, et ta on järele mõtelnud ja leiab siiski, et kõik inimesed ei saa olla võrdsed, kuna neil on täiesti erinevad vaimuanded, võimed ja kalduvused, siis satub see inimene enamiku silmis põlu alla. Kui ta aga neelab oma arvamused alla ja teeb oma südametunnistuse vastu, siis tunneb ta enese pärast häbi ja see häbi eraldab teda teistest. Ta ei kuulu enam enamiku hulka.
*
Nii et kui paavst Franciscus ütleb, et "rahu on midagi palju enamat kui sõja puudumine", siis tõenäoliselt peab ta silmas seda, et tegelikult algavad nii sõda kui rahu inimeste mõtetest, soovidest ja vaimsetest hoiakutest ning et sõda pole tingitud mitte niivõrd välistest olukordadest, kuivõrd inimeste sisemisest olekust ja ühiskonnas parajasti levinud väärtushinnangutest.
Siinjuures ei saa mainimata jätta üht inimese käitumisele omast nähtust, mis enamasti on rahulikel aegadel märkamatu, on nagu varjusurmas, kuid muutub aktiivseks ja ärkab ellu segastel aegadel, sõdade ja diktatuuridega ühenduses.
Täpsemini kui Doris Lessing seda ühes oma raadiovestluses väljendas, ei suudaks seda vist üldse sõnastada. Tsiteerin:
"...enamik inimesi, ükskõik, kas nad on siis mustad või valged, mehed või naised, vanad või noored, rikkad või vaesed, täidavad käske, olgu need käsud kuitahes metsikud ja julmad. See võimule kuuletumine ei ole lühidalt öeldes ainuomane sakslastele natside valitsuse all, vaid on osa üldisest inimkäitumisest."
Arutute või võigaste käskude täitmist ei oska inimesed hiljem põhjendada millegi muu, kui üheainsa lihtsa lausega: "Mina ainult täitsin käsku!" Sinna pole midagi parata, et inimesed nii teevad, sellega tuleb arvestada.
[---]
Nii et kui poleks sõja toorainet, see tähendab, kui poleks massiliselt neid, kes täidavad käsku, või neid, kes ei julge suud lahti teha ja oma arvamust välja öelda, või neid, kes üldse midagi ei arva, või neid, kes himustavad ligimese vara, või neid, kes tahavad meelelahutust ja seiklust, või neid, kes lihtsalt tahavadki teisi tappa, siis poleks sõjad üldse võimalikud.
*
Euroopas on rahu ajal üles kasvanud mitu põlvkonda inimesi. Rootsis on rahu kestnud koguni üle kahesaja aasta. Need inimesed ühelt poolt küll kardavad sõda, kuid teiselt poolt on nad mingis mõttes ka sõja vundamendiks, sest kes heaoluühiskonna inimestest ei tunneks vahetevahel keelatud ja hästi varjatud igatsust seaduslikult oma turvalisest igapäevaelu rutiinist välja astuda, kahtlast himu oma kodulaenude ja autoliisingute ahelad puruks rebida, oma tööandjaga arved klaariks teha, oma vanematest hinge tõmmata, seaduse loal mõneks ajaks oma naistele ja meestele kättesaamatuks muutuda, seaduse loal oma lastest eemale saada. Igapäevaelust täiesti legaalselt ja isegi väärikalt välja astuda ja alustada seiklust, mille nimi on sõda.
*
Üldiselt inimene mäletab selgelt ainult seda, mis teda on mingil erilisel viisil puudutanud, kuidagi kõnetanud, temas midagi äratanud. Sama lugu on ju raamatute lugemisega. Igaüks leiab tekstist just selle, mis teda kõnetab. Iseenda. Niisamuti on kõik mälestused mälestused iseenda leidmisest. Mälestus on alati subjektiivne.
*
Mõtlen, et kõik lapsed, kes midagi või kedagi tähelepanelikult vaatavad, on omamoodi külmad kaamerad, uuemat marki salateenistusriistad, sest nad salvestavad pidevalt tegusid, mida nad jälgivad, ajastut, mis neid ümbritseb, ja võtavad need salvestused tulevikku kaasa. Alati unustatakse ära, et lapsed näevad. Ja alati näevad nad midagi muud, kui meie arvame. Mis täiskasvanule on eluküsimus, ei lähe lapsele üldse korda. Sest see aeg, milles elab ja tegutseb täiskasvanu, on lapse jaoks juba möödunud aeg, pole tema asi...Ta ainult salvestab ja reageerib. See, mida ta praegu näeb, omandab tulevikus hoopis teise tähenduse, kui see, mida meie arvame.
*
Ma ei tea, kas kirjandusel on muud eesmärki peale selle eesmärgi, mis on inimesel. Inimene tahab argipäeva kütkest vabaks ja ihkab armastust. Kirjandusest otsib ta selleks tuge ja abi.
Viivi Luik "Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid" 2020
No comments:
Post a Comment